Lavastaja sõnul toob lavastus vaatajateni küll mitmeid erinevaid teemasid, kuid läbiv on just üksindus, millega seonduv tuuakse lavastuses esile läbi musta huumori.

"Kui ma seda materjali lugesin, siis neli-viis esimest stseeni, kui ma olin juba ära lugenud seda näidendit, siis ma sain aru, et siin on midagi, midagi täiesti teistsugust minu jaoks, et ta on valatud hästi toredasse musta huumori kastmesse ja tugevasse sarkasmi, mis paneb selle üksinduse ja armastuse teistpidi kõlama," rääkis "Aktuaalsele kaamerale" lavastaja Peep Maasik.

Näitleja Lauri Kink märkis, et tal on sedalaadi huumor, mida väga palju ei ole.

"Ta on seda laadi huumor, mida praegu väga palju ei ole ka. Näiteks tavaelus väga paljud naljad või tögamised, mida vanasti nimetati naljaks ja tögamiseks – praegu on pigem nii, et sa võid kohtupinki sattuda. Siin on see vana nali, tögamine ja sarkasm täitsa olemas. See töötab nii hästi, seda on väga mõnus teha."

Kui vennapoeg Kempi saab osatäitja sõnul kirjeldada kui kogemata julma, ausat ja natuke katkist inimest, siis tädi pakub oma olekuga lavastuses kontrasti.

"Selle tädi kohta ei ole autor mitte ühtegi sõna tema iseloomustamiseks kirjutanud ega öelnud. Nii et see tädi tuli lihtsalt võtta ma ei tea kust kohast. Ma ütleks, et minu roll on minu pika teatritee jooksul üks raskemaid, sest olen kogu õhtu laval ja ainult silmad ning kehakeel räägivad," tõdes näitleja Marje Metsur.

Lavastaja sõnul on üksinduse teema eriti teravalt esile tulnud just pandeemia ajal ja nii võiks lugu praegusel ajal kõnetada paljusid. Hinge on teema läinud ka Tädi mängivale Metsurile.

"See on väga valus, kui sa oled üksik ja kedagi ei tule ja sinust ei hoolita. See on asi, mis mind väga puudutab. Naerad siin küll kõhutäie, aga lähed koju ja viid midagi mõtlemiseks ka kaasa – kuidas inimesi hoida ja neist hoolida. Hellus, armastus, lugupidamine."