Kuigi kõik ei peagi alati suure kire, särtsu ja emotsioonide laviini saatel toimuma, on Francois Ozoni ("Bassein", "8 naist") värske eutanaasia teemaga raamistatud perekonnadraama "Kõik läks hästi" liigagi tuim tükk. Töökas ja mitmekülgne režissöör on võtnud küll algmaterjaliks lahkunud sõbra Emmanuele Bernheimi intiimse romaani, mis käsitleb ühiskondlikult ja eetiliselt teravat teemat – ja seda empaatilise pilguga lavastanud –, ent tulemus on nii sisulise sügavuse kui emotsionaalse haaravuse osas üsna lahja.

Lugu keerdub ühe jõuka, otsekohese ja iseka tervisehädades vanamehe, 85-aastase Andre (Andre Dussollier), ning tema kirjanikust tütre Emmanuele (Sophie Marceau) suhtedünaamika ümber. Järjekordse infarkti üle elanud Andre annab oma külma närviga tütrele Emmanuele raske ülesande: korraldada oma isale keset Prantsusmaa keerulisi juriidilisi tingimusi abistatud enesetapp. Emmanuele asub seda korraldama koos oma õe Pascalega (Geraldine Pailhas), lootes et nii oma naisest (Charlotte Rampling) kui armukesest (Gregory Gadebois) distantseerunud vanamees jõuab vahepeal ümber mõelda. 

Tuimus aga ei tulene näitlejatööst. Andre Dussollier seejuures kehastab infarktist taastuva kompleksse isa füüsilisi ja emotsionaalseid pingeid ilmekalt. Tema soov surra väärikalt ning frustratsioon sellest, et ta iganev keha seab ta tegevusvõimalustele järjest uusi piire, tuleb Dussollieri esituses mõjuvalt välja. Sophie Marceau aga näitab, millise jälje taoline koormav vastutus jätab eduka naise hinge- ja igapäevaellu. Seda eriti olukorras, kus lisaks isiklikele pingetele vajab lahendamist ka eutanaasia korralduslik pool sugulaste ootuste ja piiritletud võimaluste mõjuvallas.

Francois Ozon läheneb sellele organisatoorsele protsessile küllaltki kuivalt ja protseduuriliselt. Ta küll esitleb üksjagu võimalikke intriige ja pingekruttijaid – agressiivne armuke, nõudlikud sugulased, sekkuv politsei –, kuid ei pane neid loojutustamise teenistusse. Need otsad jäävad ripnema ega oma terviku suhtes suurt sisulist kaalu.

Nii jäävad pinnapealseteks ka teemaalgatused perekondlike pagasite mõjust suhetele, abistatud enesetapu eetilisusest, selle protsessi asjatust keerukusest ning selle korralduse perekonnaliikmetele delegeerimisest. Kuigi Ozoni püüd vältida üle dramatiseerimist ja sentimentaalsusesse kaldumist on igati tervitatav, mõjub taoline emotsionaalse tasasuse, narratiivse kuivuse ja temaatilise süvenematuse kohtumine lihtsalt üksluiselt.

Seda võib samas vaadelda kavatsusena kuvada protsessi nii nagu see on – elulise ja loomulikuna, naturaalselt ja realistlikult. Hichame Alaouie rahulik ja tasakaalukas kaameratöö toetab seda. Melodraamast kaugenemine samuti. Sellist muljet lõhustab siiski lisaks ripnevatele loolistele otstele ka ebamäärane huumor, millega püütakse anda filmile eristuv kvaliteet.

Huumor näib küll sobivat selle pealmise allikaga, Andre teiste suhtes hoolimatu iseloomuga, ent see ei loo filmile piisavalt sidusat emotsionaalselt arengukaart, vaid pigem sekkub selle tekkimisse. Seetõttu pikaks veniv "Kõik läks hästi" jätab lõppude lõpuks soovima enamat – midagi emotsionaalsemalt haaravamat või mõtlemapanevalt sisukamat.