Kui sa kirjastad raamatu ja tahad selle näiteks 20 euroga raamatupoodi müüki panna, siis võtab raamatupood sellest poole endale. Sina saad kümme eurot ja raamatupood saab teise kümme eurot. Eestis on kaks raamatupoodide ketti – Apollo ja Rahva Raamat. Aja möödudes on need poed leidnud, et lisaks kümnele eurole oleks mõistlik küsida veel lisatasu raamatute hoiustamise, transportimise, ladustamise ja veel millegi taolise eest. Nii et mul õnnestus jaanuaris saada ühelt raamatupoodide ketilt kolm arvet. Teisest ketist võtsin raamatud müügist ära, sest kuidagi ei isutanud nende arvete järele eriti.

Muidugi on banaalne hakata eestikeelsete raamatute õilsa teema juures rahast seletama. Olgem siis korraks banaalsed.

Hästi ei õnnestu seda problemaatikat sobitada turumajanduse põhimõtetega. Turumajandus eeldaks justkui turuosaliste väärikat kohtlemist ja koostööd. Siinkohal on aga raamatupoed domineerival positsioonil ega jäta üldsegi muljet, et läbirääkimised võiksid olla võimalikud. Turumajanduslikult ei kõla ka see, et mina teen raamatupoele jaanuaris ühe arve ja raamatupood mulle kolm arvet. See lihtsalt ei ole ratsionaalne tööaja kasutus.

Ja kui päriselt uskuda nüüd seda, et iseenda kontserni kuuluvatelt kirjastustelt küsivad raamatupoed ka ladustustasu, hoiustustasu ja logistikatasu igakuiselt kolme erineva arvega, siis on see muidugi kena nendest, et nad allutavad end samadele reeglitele. Kena, aga mitte tervemõistuslik. Kui nad aga iseendile neid logistikaarveid ei esita, siis on see tervemõistuslik, aga muidugi üldse mitte kena ülejäänud turuosaliste suhtes.

Inimese, kodaniku, eestlase, raamatusõbra ja aktsionärina tahaksin ma muidugi, et raamatupoodidel hästi läheks. Õnneks neil lähebki väga hästi. Vastavalt pressiteadetele.

Probleem on lihtsalt nende raamatutega, mille autor ei ole ei Ilmar Tomusk ega Erik Tohvri. Need ülejäänud raamatud võib-olla ehk ongi müüginumbrite võrra kehvemad raamatud. Võib-olla ei peaks siis neid raamatuid poodi müüki panema. See oleks aga paradoksaalne, sest hea kirjandus saab hea olla vaid mitte nii hea kirjanduse taustal. Kui poes on ainult kaks Tomuski ja kaks Tohvri raamatut, siis oleks see kaunikesti mage vaatepilt. Need vähem head raamatud on vajalikud selleks, et Tohvri ja Tomusk saaksid püramiidi tipus olla.

Ning arusaadavalt ei lõpeta need mitte-Tohvrid ja mitte-Tomuskid seetõttu kirjutamist. Kirjutavad ja maksavad peale. Nagu mulle ükskord üks mitte-Tomusk ütles – tal ei ole lihtsalt ärisoont. Tegelikult võib see olla klassikaline struktuurse probleemi projitseerimine üksikisiku probleemiks. Kui kõik üksikisikud seda uskuma jäävad, siis polegi struktuurset probleemi olemas. Samas aga ma olen täiesti kindel, et viidatud mitte-Tomusk teeb oma raamatutega eesti kultuurile hindamatu teene.

Kuidas siis nüüd edasi? Me kõik tahame käia raamatupoodides nautimas raamatute küllust, neid nuusutada ning katsuda. Seda on kindlasti vaja, see on osa meie rahvuskultuurist ja keegi peab selle kinni maksma. Ju need kulud asetuvadki siis Tomuski ja Tohvri raamatute puhul rohkem ostjatele ning püramiidi alumistel astmetel asuvate sulerüütlite puhul siis rohkem neile endile. Ekspressi aktsial läheb teatavasti erakordselt hästi.

Savisaarel oleks siinkohal lahenduseks loomulikult munitsipaalraamatupood. Vanalinnas tühje kaubandusruume ju on. Võtta palgale mõned müüjad ja lasta püramiidi alumiste astmete kaunishingedel tuua raamatud müüki. Igale raamatule juurdehindluseks näiteks 5 eurot ja vaatame, mis saab. Oleks nagu erakordselt heade hindadega non-stop raamatulaat.

Oleks ka võimalus püramiidi alumiste astmete rohkearvulistel mitte-Tomuskitel kolida internetti mõne Osta.ee või eBay sarnase platvormi peale. Ostjad maksavad ülalviidatud raamatu eest otse kirjastajale 10 eurot pluss postitustasu ja saavad raamatu seitse eurot odavamalt kätte. Trükilõhna nuusutada aga ei saa. Siin on muidugi kõigepealt häda selles, et ühtpidi pole nendel mitte-Tomuskitel ärisoont. Teisalt, kui neil juhtub ärisoon olema ja see platvorm edukaks osutub, siis ärisoonega inimesed müüvad loomulikult selle platvormi peatselt Luigele või Linnamäele maha ja me oleme tagasi alguses.

Seega pole mõtet alustadagi. Tuleb edasi kannatada. Tomusk võiks vahest ehk tänutundest ühe õlle välja teha.