Sinu suhe teatriga on kestnud üle 30 aasta. Kui me nimetaksime seda abieluks, siis kas see on olnud õnnelik abielu?

Loomulikult on see õnnelik, aga üldiselt see, kas see on õnnelik või mitte, selgub alles kooselu lõpufaasis.

Millal sa teatrisse armusid?

See võis olla teatrikooli viimasel kursusel, kui Komissarov tegi meiega "Kolme õde". Tuleb meelde üks hetk, kus ma julgesin teha proovi nii, et ma ei mõelnud selle peale, et äkki on see kuidagi naljakas või naeruväärne. See võis olla hetk, mil loominguline asi su sees hakkab ilma kontrollita välja tulema  – lihtsalt tahab ise välja tulla.

Kas sinu tee teatrikooli oli seotud ebakindluse ja enesesse mitte uskumisega?

Ma sõnastaksin täpselt vastupidi: saatus võttis mul natist kinni ja tõstis mu teatrikooli. Pärast keskkooli ei julgenud ma teatrikooli minna ning ka sõjaväkke polnud mul soov astuda. Mõtlesin, et mis ametist võib olla kõige rohkem kasu ja taipasin, et selleks on rätsep.

Kui ma kahe aasta pärast rätsepaõpingud lõpetasin, siis selgus, et mul olid kõik hinded korras, et minna edasi õppima. Alguses pidin minema umbes seda sama eriala õppima. Läksin kergetööstusministeeriumisse ja ütlesin, et tahan edasi õppida ning sealt anti mulle paber, ent nad ei kontrollinud, kuhu ma selle paberi viin. Ma läksin selle paberiga hoopis teise kohta ja viisin Tallinna Pedagoogilisse Instituuti.

Sisseastumiseksamile minnes ei jõudnud ma kõiki kohustuslikke raamatuid läbi lugeda. Nii palju taipu peab igal tudengil olema, et midagi nendest teostest pead ikka teadma. Loe kasvõi järelsõna, mis on selle kohta öeldud! Loomulikult ma lugesin kõik järelsõnad läbi, kaasa arvatud Nikolai Gogoli teose "Revident".

"Revidentist" jäi mulle meelde üks lõik, et teatritegijatele on valmistanud tohutult peavalu Gogoli poolt sisse antud remark näitemängu lõpus, kus kõik tegelased peavad olema üllatunud nägudega ligikaudu kaks kuni kolm minutit.

Ka eksamil uuriti minu käest, et mida ma sooviksin lavastada ning vastasin, et Gogoli "Revidenti". Märkasin, kuidas õppejõud vahetasid omavahel pilke ning küsisid, et miks mind just see lavastus paelub. Vastasingi, et mind huvitab asjaolu, kas tõesti ei ole võimalik lavastada nii, et lõpus on 2-3 minutit pausi. Hiljem selgus, et ma läbisin eksami edukalt ja mind võeti kooli vastu.

Koolis sain käia aasta, kuni kõikide kõrgkoolide esmakursuslased saadeti sõjaväkke. Sõjaväes olles tuli aga teade, et meid tahetakse teatrikoolis üle vaadata. Meie Pedagoogilise Instituudi õppejõud Inna Taarna rääkis Kalju Komissarovile, et tal on sõjaväes ühed poisid, keda võiks kindlasti pärast sõjaväe lõppu üle vaadata.

Nii olid meie sisseastumiskatsed teatrikooli mõnedele õppejõududele ja saalis istuvatele tulevastele kursusekaaslastele. Tegelik tee teatrikooli oli ikkagi saatuse tahtel. Mingi ingel istus ikkagi mul õla peal.

Nüüd, kui me oleme aastas 2022, siis kuulen ma enda suureks vapustuseks, et sa suudad kirjutada Gogoli "Surnud hingede" adaptsiooni selges vene keeles. Kuidas see on võimalik? Kuidas sa seda nii hästi oskad?

Eks kõik me teame seda väga hästi, et keel kleepub külge ja eriti nooremas eas, kui see on vajaduspõhine. Minul oli seda lihtsalt vaja. Ida-Virumaal olin aasta venekeelses lasteaiarühmas, sest eestikeelne oli kaugemal ja seal polnud kohti tol aastal. Samuti oli ka ümberkaudne kant venekeelne.

Kas see, et eestlased ja venelased elevad tänase päevani justkui paralleelmaailmades, kas see teatritegijana köidab sind teemana?

Mina elan ühes maailmas – elan eestlaste maailmas. Mulle on see venelaste maailm võõras. Ma olen sellega kokku puutunud, aga seda ei saa vägisi kokku panna. Selleks peab olema venelasel tahe ja eestlasel soov.

Sind kisub ikka Venemaale. Kui olukord hullemaks ei lähe, peaksid sa üsna varsti minema Moskvasse lavastama.

Ma ei ütle, et mind kisub. Ma arvan, et kui mu inglise keel oleks sama hea kui mul on vene keel, siis oleks võimalik, et ma sooviksin kuskil teises teatris midagi teha. Ma reaalselt tean, et see on mõeldamatu. Ma ka praegu tahan teha Gogoli "Surnuid hingi", sest eesti keeles ma ei näe selle tegemisel mingit mõtet, aga mind huvitas selle loo puhul Gogoli originaalkeel ja teha seda lavastust nendega, kes räägivad seda originaalkeeles, mitte tõlkes.

Kas sa hoiad rohkem klassika ligi?

Praegu enam mitte. Ma olen küll klassikat nii palju teinud, et mind huvitab ka midagi mitte nii lõpetatut, mis on juba autori poolt mitmeid kordi üle käidud. See on see kõige viimane versioon – juba kehtestatud versioon, vaid midagi, mis on värskelt loodud. Ta on uus ja ta ei ole veel täiuslik. Aeg ei ole temaga veel lihvimistööd teinud – ta on toorik, ta on värske. Need asjad huvitavad mind ka praegu, aga neid ma olen lihtsalt vähem teinud.

Kas selliste ühiskondlikult poliitiliste teemade toomine teatrisaali pole sinu tee?

Ma arvan, et see pole minu tee. Teater on praegu niivõrd rikas ja mingis mõttes võiks öelda, et nii hästi nagu Eesti inimene pole elanud, pole teater ja ka film õitsenud. Eelkõige selles tähenduses, et igale maitsele on midagi. Selles mõttes on praegu kõige paremad ajad.

See tõesti ei ole mulle meeltmööda. Ma ei ole selles nii tugev. See erutab mind vähem. Mind väga erutab see, mis tänaval toimub, aga ma ei ole kindel, kas ma tahan seda teatrisse tuua. On inimesi, kes tahavad seda teha ja kes tahavad seda näha. Nemad saavadki seda teha ja näha.

Kui hüppame ajas 30 aastat tagasi, siis tegid koos enda kursusekaaslastega Ugalas legendaarse teatritüki "Armastus kolme apelsini vastu". See oli 1991. aastal väga ühiskonnapoliitiline lavastus.

Jah, aga ta oli ka üldinimlik. See põhivedru oli selles, et ühiskonda on kogunenud juba nii palju jaburust ning meie soov oli naerda. Me tahtsime teha komöödiat, kus me ise naeraks iga asja üle ja seda sama teeks ka vaataja. See oli meie eesmärk.

Kas "Armastus kolme apelsini vastu" võiks ka praegu taas lavale tulla?

Muidugi. Lihtsalt sellel on mõtet ainult siis, kui me seda ise tahame. Ma usun, et vaatajaid kindlasti oleks. Lihtsalt selle taastamisel ma ei näe mõtet.

"Armastuses kolme apelsini vastu" astusid üles Pantalonena. Lavastaja Kaarin Raid on öelnud, et see oli koht, et sa oled päikesepoiss. Kas praegu, kui sa saad 60. aastaseks, on see päikesepoiss sinus alles?

Kui selle all silmas pidada seda, kas on praegu huvitav ühte või teist tööd teha, siis see on huvitav.

Hiljuti juhtusin mõtlema, et kas ma olen sama ameti peal, mis ma enne tegin, siis tegelikult ei ole see sama. Linnateatris peanäitejuhina olles olin ma lavastaja, kes pidi arvestama ka sellega, et nii nagu ka tema lavastus, pidid ka teiste lavastused moodustama mingisuguse tervikpildi teatrist. Praegu ma võin teha kunstiteosed, mis mitte mingil määral ei istu Linnateatri pilti.

Kas sa oled Linnateatrist nüüdseks päriselt lahti lasknud?

Ma arvan, et veel ei ole, aga ma olen teel sinnapoole. Ma arvan, et peanäitejuhi amet on raske, aga üks amet on veel raskem – see on peanäitejuhi abikaasa amet.

Teil on Anne Reemanniga kolm tütart. Kaks neist on läinud ikkagi teatri teed. Kas sa jälgid professionaali pilguga ka seda, kuidas neil läheb või oled ainult isa rollis?

Ikka jälgin professionaali pilguga. Ma olen seda kogu aeg oodanud nii vanema tütre Saara kui ka keskmise tütre Netti puhul – ma olen tahtnud vaadata kui professionaal ja kui ma vaatan neid kui professionaale, siis taipan, et nad on õigel teel.

Kuidas on lood kõige noorema tütrega? Kas tema ei taha teatriga edasi tegeleda?

Ma ei oska seda öelda, eks aeg näitab. Ta nüüd lõpetab gümnaasiumi Pärnus, kuigi meie elame hoopis Tallinnas. Kõik nad kolmekesti on küllaltki ruttu iseseisvunud, mille üle mul on seesmiselt väga hea meel. Ma usun, et Annel on ka hea meel.

Mida sa omal vabal ajal teed, kui sa pole parasjagu teatris või proovides?

Ma ei tea, mis ma teen, sest mul ei ole seda veel olnud. Praegu on ühele tööle kohe järgnenud teine. Ma olen veel nii algaja vabakutseline, et ma ei tea, mida teeb vabakutseline sel päeval, kui ta palgaraha ei saa.

Kas sa oled meelega seda nii hoidnud?

Ma hoolitsesin ikkagi selle eest, et mul ei jääks mingisuguseid auke. Tahtsin, et mul oleks ikka tööjärg ees.

Sa julged öelda, et nüüd, kui sa oled 60-aastane ja alustad vabakutselisena peaaegu täiesti puhtalt lehelt, siis see vabadus on sinu jaoks pigem inspireeriv?

Ma arvan küll. Kui päris ausalt öelda, siis see on inspireeriv, aga ka vajalik. Vajalik selles mõttes, et nüüd tuleb tehnikat muuta. Sa pead võtma mingid muud tööriistad ja hakkama nendega midagi tegema. Ega elu täielikult ei muutu.

Mingi asi lihtsalt viis selleni. Meie töö Raivo Põldmaaga Linnateatris sai tehtud. Me võime seda Raivoga öelda. 1965. aastal, kui see teater loodi, on kogu aeg räägitud, et teater vajab oma maja ning suurt saali. Nüüd seda tehakse.

Kas sa soovid midagi veel ära õppida?

Ma võiksin ära õppida inglise ja soome keele. Soome keele võiksin saada nii selgeks, et ma saaksin Soomes tööd. Samuti on mul tekkinud huvi, et võiks vaadata ära kõik eesti filmid, mis tulevad.

Kevadel ilmub ka sinu lavastatud "Apteeker Melchiori" film. Kas need kõik kolm osa, mis on valmis, tulevad järjest ekraanile?

Mul on väga hea meel selle üle, et nad tulevad üsna lähestikku. Ma teadsin, et planeeriti alguses poole aastaste vahedega, aga mulle oleks meeldinud, kui need kõik filmid oleksid poole aasta sees olnud. Tänu koroonale see ilmselt nii lähebki.

Filmi esimene osa on planeeritud aprilli, augustis ilmub teine ning oktoobris kolmas osa.

Mida sa sünnipäevaks soovid? Mis su elust praegu puudu on?

Puudu on see, et ma oma puuduseid ei oska veel voorusteks keerata. Kui mul õnnestuks oma miinustega võidelda, siis ma teaksin küll, milline ma olla võiksin. Kui mul see kunagi õnnestub, siis on tore.