"See on hästi füüsiline energia, mis meil seal laval on," tõdes Ene-Liis Semper Klassikaraadio "Delta" saates ja lisas, et kui praeguses maailmas võib tunduda füüsiline puudutus tõrjuv, on lavastusel sellele leitud omamoodi märkimisväärne koht.

"Me oleme tõesti kuude kaupa uurinud seda, millised on meie sotsiaalsed piirid või kuidas üksteist puudutada. Ma väga loodan, et publik saalis tunneb seda, et inimese keha on väga ilus," tõdes Tiit Ojasoo.

Koos elamine ühes maailmas saab Semperi sõnul osaks ainult siis, kui inimestel tekib omavaheline usaldus ning julgetakse üksteist puudutada. Küll aga näeb ta tänapäevastes digivahendites ka teatavat ohtu, sest inimesed on sunnitud aina vähem olema üksteisega reaalses kontaktis.

Lavastus kannab pealkirja "72 päeva", mis on inspiratsiooni saanud ameerika ajakirjaniku Nellie Bly reisiraamatust "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma". Kirjaniku puhul paelus autoreid enim noore naise entusiasm ja huumor.

Oma kirjatüki on Nellie Bly kirja pannud 1880. aastatel, mil otsustas ette võtta ümber maailma reisi. Tol ajal oli ajakirjanik vaid 21-aastane, ent täis tahtmist ja elujõudu. Küll aga proovivad Ojasoo ja Semper vaadata teost tänapäevaste teadmiste vaatenurgast lähtuvalt.

Etenduses astuvad üles ainult naisterahvad, kellest suurem osa on peategelase eakaaslased. Nii võib laval kohata EMTA Lavakunstikooli 31. lennu üliõpilasi ning näitlejaid Liisa Saaremäeli, Keithy Kuuspud ja Kristiin Räägelit.

Nii Semperi kui ka Ojasoo sõnul on tore, et rahvas jälle teatrisaali tulla saab. Isegi siis, kui külastajaid lubatakse ainult teatavas mahus. Publik annab nii lavastajatele kui ka näitlejatele ühtekuuluvustunnet. "Eeldatavasti me jagame mingit mõistmist või kogemust," rääkis Semper teatripublikust ning loodab, et publik leiab tükist teatavat äratundmist.

Lisaks füüsilise puudutusele ja liikumisele on lavastuses juhitud tähelepanu ka fotodele. Ka ei kasuta näitlejad proovides tihtilugu ainult traditsioonilist tekstiraamatut, vaid lugusid proovitakse jutustada ka fotode abil.

"Selleks, et näitlejatega luua pilte, selleks peavad olema pildid, mida me koos saame vaadata," rääkis Semper lavastusprotsessist ja selgitas, et näitlejatega püüavad nad mõista, mida fotodel on kujutatud ning püüavad edasi kanda tundeid, mis piltide vaatamine neis tekitab.

Nellie Bly on oma teoses märkinud, et ajakirjaniku kõige suuremaks varaks on ideed. Sellega nõustub ka Tiit Ojasoo, ent tema sõnul oleks vaja ideedele juurde ka tahtejõudu. "Ainult ideest ei piisa, peab olema jõud ja pealehakkamine," tõdes Ojasoo. Küll aga leidis Semper, et tema puhul pole niivõrd oluline idee, vaid hoopis impulss. "Impulss on see, mille sa pead ära tundma ja siis sa vormistad selle võib-olla mingisuguses arusaadavas keeles, et teistega jagada seda ideena."