"Mulle tundub, et lapsed on avatumad ja julgemad. See aeg praegu ka on teine. Kui mina olin nende vanune, siis ma poolenisti olin ühe jalaga veel nõukogude Eestis, sündisin seal, need, kes mind kasvatasid olid ka selle aja inimesed, minusse istutati ikkagi sisse see, et pigem peab hoidma madalat profiili ja mitte väga uhkustama sellega, mis sa oled või mis sa oskad. See artistile kasuks ei tule," rääkis Liisi Koikson Vikerraadio saates "Heli nälg".

Tänapäeva noored ei karda laulja sõnul väljendada seda, mis neis pulbitseb ja mis neile korda läheb. Ta nägi seda ka laulukonkursi "Tähtede lava" võitjas Arhanna Sandra Arbmas. "Teda võrreldi minuga, öeldi, et ta on minu nägu, kui ma väike olin. Mulle tundus, et ta on parem kui mina. Ma olin pigem hirmunud hiireke Kilingi-Nõmmest, kes oskas laulda, aga tema oli täis tohutut kirge muusika vastu ja see pulbitses temast välja," ütles ta.

Inglise filoloogiat õppima läinud Liisi leidis end lõpuks ikkagi otsakoolist. "Kui ma tulin Tallinnasse ja nägin otsakoolis kitarrikottidega lõnguseid, siis mõtlesin, et võtke mind oma kampa. Nüüd olen ma õiges kohas, võime koos siin lõngused olla," sõnas ta. Sealt leidiski ta oma kamba, mida mujal nii igatsenud oli. "Esimene aasta otsakoolis oli mega!" ütles Liisi.

Ameerika filmidest saadud unistus täitus muusikalilaval. Ka teater on talle lapsest saati meeldinud. "Näitlejaks ma end ei pea, aga mulle meeldis teha muusikaliasju ja olla kollektiivis teiste andekate inimestega," ütles ta. See on samuti tema sõnul saavutus, et ta ei jäänud sinna pidama, vaid liikus edasi ja lõi oma bändi. Ehkki lapsed võtavad praegu suure osa laulja ajast, loodab ta peagi ise uuesti muusikat looma hakata. "Üks suur osa mu elust on olnud laulu- ja tantsupidude teema, millel olen saanud osaleda päris mitmel korral. Need on ka kõrghetked olnud mu jaoks. See tunne, et kui eestlane ma olen ja kuidas mulle see kõik korda läheb."

Uue muusikaga naine end eriti kursis ei hoia. "Seda ma ei tea, mida raadios mängitakse. Vahel sotsiaalmeedias näen, et keegi soovitab midagi ja kuulan korra. Ma lasen juhustel end kanda," rääkis Liisi.

Ühe enda jaoks huvitavaima noore Eesti bändina tõi ta välja Alfa Collective'i. "Anett Tamm on väga ilusa tämbri ja intonatsiooniga. Teine eestvedaja on Martin Petermann, kes mängib ka minu bändis trumme. Nad teevad head asja, lood on neil huvitavad, aga ka keerulised. Mulle meeldib, et tänapäeva muusikale vahelduseks suudab mõni lugu oma vigurkäikudega üllatada. Vahel on seda hea kuulata," sõnas Liisi ja lisas, et muusika on nii suur asi, mitte kunagi iga kord sama, vaid erinev. "Sealt saab nii palju ja isegi need, kes tarbivad seda iga päev kasvõi raadiost, ei pruugi tajudagi, kui suur selle roll on."