Kriitilise pilguga filmifännid ajavad kindlasti kohe hädakisa lahti: miks me tõstame pjedestaalile filmi, mis pole isegi originaalmaterjal, vaid 2014. aastal valminud prantsuse linaloo "Perekond Belier" uusversioon? Ajal, mil igast teisest kunagisest hittfilmist toodetakse värskeid lahjendusi, võib seda pahameelt hetkeks isegi mõista. Aga "Coda" ei ole mingi haltuuraprojekt, vaid tõeliselt suure südamega autorifilm.

Ennekõike on aga "Coda" võit Oscaritel kinnitus sellest, et hea filmi südames on lisaks köitvale stsenaariumile, tipptasemel näitlejatele ja tugeva visiooniga lavastajale ka midagi seletamatut ja müstilist, kui tahate, võib seda vabalt nimetada ka x-faktoriks. Praegusel juhul on oma roll mängida ka õigetel tingimustel, eriti just produtsentidel, kes tegid head tööd, et tagada ühele väikesele draamale suurim võimalik leviplatvorm – täpsemalt Apple TV+, kust see on eestikeelsete subtiitritega kättesaadav ka siinsele publikule –, kuid see on vaid pool vastust.

Teine pool vastusest peitubki kuskil sügavamal ning just see on põhjus, miks pealtnäha klassikaline üleskasvamise lugu, mille sarnaseid on varemgi nähtud, naelutab alates esimestest minutitest enda külge ja uperpallitab vaatajat kahe tunni jooksul läbi naeru ja pisarate. "Coda" ei esita vaatajale mingeid nõudmisi – kohati serveerib lavastaja Sian Heder oma lugu ehk isegi liiga lihtsate vahenditega –, tegijate eesmärk on hoopis taandada oma filmist kõik ebavajalikud kujundid ning jätta alles üdini empaatiline tuum, mis kannab endas põhiväärtusi nagu armastus, lootus ja hoolivus.

Seda kõike lahti kirjutades tundub "Coda" kui triviaalsus kuubis, ent tuleb meeles pidada: tegu pole mõne hiiglasliku stuudiofilmiga, mis on enne tootmisesse jõudmist põrganud aastaid vaakumis ja vormunud seetõttu ilma saba ja sarvedeta produktiks. Režissöör Sian Hederi teine lavastajatöö on õpikunäide indie-filmist nii tehnilises kui ka vaimses mõttes, ükski register ei löö filmis piirajasse, vaid iga elementi on doseeritud parasjagu. Minu suured sõnad teeksid "Codale" kindlasti häbi, tegijad ei soovi eputada ja end võõraste sulgedega ehtida, vaid nad on tugevalt kahe jalaga maa peal.

Kuigi kohati kaldub "Coda" ka muusikafilmi mängumaale ning võib seetõttu kalgimale vaatajale mõjuda liialt magusalt, pole siin tegu mingi pompoosse ning üleelusuuruse muusikaliga, ei-ei, keegi ei hakka tänaval valju häälega lõõritama. Tegijate taotlus on eluline ja realistlik, nad soovivad näidata ühe heas mõttes pisikese inimese lugu, millest kasvab ootamatult välja sõnum meile kõigile. Kurtide vanemate laps peab otsustama, kas seab esiplaanile oma perekonna huvid või enda soovi õppida muusikat. Ilmselt oleme kõik moel või teisel sellisel probleemi ees seisnud ning äratundmine on kiire tekkima.

Just seetõttu võib "Coda" võitu võrrelda ka "Moonlighti" triumfiga mõned aastad varem ja ka mulluse "Nomaadimaa" võiduga. Kuigi Barry Jenkinsi ja Chloe Zhao linateosed on tugevama kunstilise ambitsiooniga, otsitakse sealgi vastuseid väga lihtsatele küsimustele, mille vastused võivad aga pahatihti olla raskemad, kui arvata oskame.

Kui kinokassades rokivad juba aastaid konkurentsitult koomiksifilmid, antakse kõige olulisem kuldmehike taas linateosele, mis asub filmikunsti täiesti teises servas, millele enamik vaatajat ilmselt tähelepanu ei pööragi. Võime siin näha teatavat dissonantsi ning kindlasti on see ka märk muutunud aegadest, sest veel mõned aastad tagasi olid parima filmi Oscari võitjad ka suured hittfilmid ("Titanic", "Forrest Gump"), aga vaatame seda pigem teistpidi: äkki on filmikunstil veel lootust?

Ka filmiakadeemial on tahtmist vastuvoolu ujuda ning suurte kassahittide kõrval pärjata hoopis filme, mis on väliselt väikesest, aga seest palju-palju suuremad. Anname ka vaatajatena võimaluse neile linateostele, mis ei ürita end sulle suurte plakatite ja lämmatava turunduskampaaniaga iga hinna eest maha müüa, vaid ootavad häbelikult nurgas, et sa ise nende juurde läheksid. Ja kui sa sinna lõpuks jõuad, siis ei pea pettuma.

Kuigi pisarakraanid keeratakse isegi korduvalt lahti, jääb lõpuks kandma ikka positiivne sõnum, seega "Coda" on kõigiti hea tuju film. Praegustel keerulistel aegadel on selliseid filme meile üha enam vaja.

PS! Arvestades, et "Coda" keskmes on viipekeel, muutub värske preemia valguses viiplemine ilmselt lähikuudel trendikaks ning kõiksugu viipekeele koolitused täituvad paugupealt huvilistega. Aga selles pole tegelikult midagi halba...