Võib ju öelda, et Oscarid on teatavas identiteedikriisis, kuid seda on väidetud juba aastaid. Õigem on öelda, et Ameerika filmiakadeemia püüdis üsna vägivaldselt kasvatada oma juba mõnda aega langenud vaatajanumbreid. Raske on seejuures mõista, kuidas oleks tehtud muudatused pidanud sellele kaasa aitama.

Kaheksa auhinda jagati välja enne gala ametlikku algust ning monteeriti haledate ning kohitsetud klipikestena mammutsaate vahele, kuid sellele vaatamata venis tseremoonia senisest vähemale poole tunni võrra pikemaks. Nii-öelda teisejärguliste preemiate alavääristamine kukkus seega täielikult läbi ega aidanud kuidagi kaasa. Pigem lagunes pea neljatunnine auhinnagala põhipreemiate eel täiesti laiali ning oli nii umbes pooletunnine periood, mille puhul tabasin end mõttelt: mis siin praegu toimub, miks ma seda vaatan?

Viriseda saaks ju ka preemiate vaates, et Paul Thomas Andersoni suurepärane "Lagritsapitsa" pidanuks vähemalt ühe preemia koju viima või mõne näitlejapreemia võinuks anda kellelegi teisele, kuid üldpilt oli siiski kirju ja piisavalt rikkalik. Tühjade kätega pidid koju minema vähesed, midagi puistati enamikele ning kuigi Denis Villeneuve'i "Düün" jäi ilma olulisematest auhindadest, riisusid nad tehnilistes kategooriates koore ja lõpptulemuks jäi kuus kuldmehikest.

Üllatavat on selles aga väga vähe: võimalik, et asi on nii lahjapoolses filmiaastas kui ka kõike maailmas toimuvat varjutavas Ukraina sõjas, aga päriselt mind tänavused preemiad eriti ei liigutanud. Kui Eestis elame igapäevaselt reaalsuses, kus Ukraina sõda on võimatu vältida, siis kuulasin kikkis kõrvul, kas ja millal viidatakse sellele Oscaritel. Punasel vaibal tehtud intervjuude ajal võis midagi kõrvust mööda minna, aga laias laastus tuli ikkagi nii umbes kolm tundi oodata, et lavale astuks ukraina juurtega Mila Kunis ja teeks küllalt lakoonilise ja umbisikulise pöördumise Ukraina sõjas kannatanute suunas. Palju ausamalt mõjus hoopiski kultuslavastaja Francis Ford Coppola hüüe "Viva Ukraine" oma kõne lõpus.

Aga vaevalt see kõik üldse kellelegi meelde jääb, sest tänavused Oscarid röövis täielikult näitleja Will Smith, täpsemalt tema reaktsioon ühele Chris Rocki ebaõnnestunud naljale. Võime ilmselt veel pikka aega arutleda, kas ikkagi miljonite televaatajate eest antud kõrvakiil Chris Rockile oli reaalne või mitte. Lõpuks polegi see oluline, kuna tähelepanu suunati sekundiga auhindadelt eemale ning parima filmi preemia võitnud "CODA" jääb järelkajastustes suuresti varju, sest kõiki huvitab ikka ja ainult Will Smith.

Kurb on seda niiviisi öelda, aga võimalik, et ilma kurikuulsaks saava kõrvakiiluta ei mäletaks tänavusi Oscareid mõne aasta pärast enam keegi. Tõsi, ajalooannaalidesse jääb ilmselt ka see, et "CODA" on tinglikult kõige esimene parima filmi Oscari võitnud voogedastusplatvormi film, kuivõrd märgiline see filmimaailma arengu mõttes olema saab, seda näitab aeg.