VAT teatri uuslavastus "Woke ja vihane" paneb proovile teatri kui sellise definitsiooni: lavastaja Christian Römer koorib sellelt materjalilt maha kõik visuaalsed-teatraalsed kihid ning jätab alles vaid algosad. Laval seisavad kolm näitlejat ning vägisi jääb mulje, et neid ei ole isegi kostümeeritud, vaid Jürise, Pijon ja Soots on tulnud kohale samade riietega, mille hommikul kodus selga tõmbasid. Ka lavakujundus on olematu, kui üldse, siis lohistatakse lavale mittemidagiütlev tool ja laud, ka lava taustalt vaatab vastu tööstuslik võrk.

Oluline on see reaalsus enne lavastusest põhjalikumalt rääkimist ära markeerida, kuna "Woke ja vihane" eirab üsna teadlikult klassikalise lavastuse mudelit ning see on selgelt osa selle teose identiteedist. "Woke ja vihane", mille sisu põhineb paljuski jutuvõistlusel "VAT, KUS ERROR", proovib võtta stand-up komöödia loogikad ja asetada need klassikalise blackbox teatri konteksti. Kas see lõpuni töötab? See sõltub väga palju vaatajast endast.

Kogu lavastuse tuum ongi näitlejate esitatud tekstilõigud – enamasti monoloogi vormis, kohati ka heitlike dialoogidena –, mida toetab heal juhul õrn valgusmäng, tuksuv tantsumuusika ning muretud tantsuliigutused. Kuigi need pisikesed mõttekillud on enamasti nii julgelt provokatiivsed kui ka valusalt torkavad, on neisse kõigisse põimitud sisse huumor, taotlus vaatajat naerutada või vähemalt korraks muhelema panna. Parimatel hetkedel hakkab nali tööle ja murrab müüri saalisolija ja teksti vahel, kohati aga mõjub valitud lahendus anekdootlikult ning röövib loo puändilt usutavuse.

Mõnes mõttes oleks õigem küsida, kas Jürise, Pijon ja Soots võtavad "Woke ja vihases" üldse näitleja rolli? Muidugi, de jure nad on ikkagi näitlejad ehk inimesed, kes esitavad laval olles mingit teksti, kuid paljuski võib nad antud juhul taandada vaid teksti ettekandjateks. Seda rolli ei tasu aga alahinnata, sest taaskord tuleb sisse võrdluspunkt stand-up komöödiaga: ei ole kostüüme, dekoratsioone ega üleelusuurust raamlugu, mille taha end turvaliselt peita, vaid kõigest ootusärev publik ja tekstikillud. Kui tekst ei tööta, pole ka vaatajal midagi vaadata, pilgul ja mõttel pole kuhugi rännata, mistõttu murravad sisse hoopis argumured ja -mõtted. Kurb tunnistada, aga ise kaotasin mitmel korral mõttelõnga ja hakkasin mõtlema eimillegi, tühja-tähja peale.

Jääbki mulje, et lavastaja Christian Römer pole päriselt lõpuni otsustanud, kumba lahendust ta lõpuks taga ajab. On etüüde, milles kõik kolm näitlejad võtavad selgelt rolli ning kehastavad ka oma füüsisega konkreetsemaid karaktereid. Teisalt on ka monolooge, mille puhul vaadatakse saalis istujale otse silma, murtakse maha neljas sein ja räägitakse kui sõbraga, kuid siis saab teatrinäitleja taust kolme noore puhul piiravaks ning teatraalsusest ei suudeta lahti lasta. Just see vormiline lahendus, kus üritati kokku sulatada kaht fundamentaalselt erinevat lähenemist, ei hakanud laval päriselt tööle ning eri tükkidest ei moodustunud seetõttu mitte mosaiik, vaid lihtsalt, noh, ports erinevaid ja mitte eriti hästi klappivaid fragmente.

Samamoodi jääb lõpuks selgusetuks, kes on "Woke ja vihase" sihtgrupp. Mõneti võiks ju ette arvata (ning saalis olijale põhjal see peab ka paika), et just teismelised peaksid seda materjali vaatama minema, aga mida nad sealt saavad? Enamik tekstid on üsna lihtsakoelised ja kuigi julgete väljaütlemistega, siis noorte maailmataju need liiga palju ei avarda. Nad on seda kõike kuulnud ja näinud, see on nende argireaalsus. Pigem kujutaks ette keskealised vaatajaid, kes võiksid tänu "Woke ja vihasele" suhtuda oma lastesse suurema empaatiaga. Aga võimalik, et neile jääb vastupidi see kõik pisut kaugeks ja teemapüstitus liiga pinnapealseks.

Teatri vahenditega on võimalik ühiskonnas toimuvatele protsessidele tähelepanu pöörata, "Woke ja vihane" jääbki kahjuks tähelepanu pööramise juures pidama. Lai teemade spekter, mis tänapäeva noori puudutavad, on kohati isegi liiga eklektiline ning kõigest räägitakse vaid mõne sõnaga, põhjalikku diskussiooni või sügavamat kommentaari ei anta.

Küll aga loeksin rõõmuga Sveta Grigorjeva ja Mihkel Seederi stsenaariumit paberil, sest tekstina on see tugev ajastu dokument: tihedalt on kokku seotud paljud teemad, mis on lähiminevikus läbi käinud või mille aktuaalsus pole tänaseni kadunud ning neist on põimitud kokku justkui aus ja otsekohene n-ö kommentaarium, sähvatuste kogum, julgete mõtete kollaaž. Lavastuse hüüdlause "remix olevikust" võtab selle idee suurepäraselt kokku.

Kahjuks on selles kõiges teatraalset potentsiaali liiga vähe, kuid mõni mõttekild neist kümnetest, mis laval ette kantakse, jääb kuklasse pidama kindlasti ja pakub mõtteainet ka järgnevateks päevadeks. Kui minna "Woke ja vihast" vaatama teadmisega, et te ei saa sealt mitte teatrit, vaid näete teatrilaval materjali, mis on moodustatud noorte autori jutuvõistluse materjalist, siis saate täpselt seda, mida ootate. Parem oleks, kui eelhäälestate end juba kodus õigele lainele, vastasel juhul võite lihtsalt pettuda.