ERSO kontsert 25. märtsil keskendus Jüri Reinvere, Eesti heliloomingu väljapaistva sümfonisti loomingule. Esitusele tuli kaks tema viimase aja orkestriteost: Baieri Raadio sümfooniaorkestri ja Pablo Heras-Casado poolt Münchenis esiettekandele toodud "Vom Sterben der Sterne" ("Tähtede surmast") ning ERSO-le loodud uus teos "Ilmatu valguse süli". ERSO-t juhatas dirigent Mihhail Gerts, kontserdi teises pooles oli kavas Robert Schumanni sümfoonia nr 1 B-duur "Kevadsümfoonia". Kontsert sai teoks Eesti Kontserdi ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ühistöös.

Siin avanes oluline võimalus kuulda Reinvere muidu enamasti Eestist väljaspool esitatavat loomingut. Reinvere kolm ooperit – "Puhastus", Peer Gynt" ja "Minona" – on toodud lavale Soomes, Norras ja Saksamaal ning enamik sümfoonilistest teostest on tulnud esiettekandele Euroopa erinevais paigus. Viimati esitasid Reinvere teoseid Berliini Filharmoonikud, dirigendiks Andris Nelsons ja Gewandhaus-orkester Franz Welser-Mösti juhatusel.

Jüri Reinvere kuulub kaasaja sümfoonilist loomingut uuendavate ja avardavate loojate hulka. Just see heliloomingu üks tippžanre – muusika suurele sümfooniaorkestrile – elab nüüd läbi uut tõusu. Reinvere on praeguseks loonud orkestrile üheksa teost. Tema lähiaastate suur orkestritsükkel sai alguse 2017. aastal Göteborgi sümfoonikutele loodud teosega "Through a Lens Darkly". 2018. aastal järgnesid Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkestri tellimusel "… ja väsimus õnnest nad tantsima viis", teos ERSO-le "Enne kui Leviaatan ärkab", 2021. aastal "Maria Anna, valvel kõrvaltoas", mida esitasid Bambergi sümfoonikud, "Sisemeri" Saksa Raadio Filharmooniaorkestri esiettekandes, "Tähtede surmast" Baieri Raadio sümfooniaorkestri esmaesituses ning nüüd "Ilmatu valguse süli".

Reinvere orkestriloomingut võiks nimetada "ühiskondlikuks sümfonismiks", sest tema teoste sisu on tihedas seoses praeguse aja murrangute ja ohuaimdustega. Maailm, milles me elame, on ärev ja kiiresti muutuv. Nii kajastuvad Reinvere sümfoonilises mõtlemises ähvardavalt terendavad kollisioonid, rahutus tundmatuse ees, maade, rahvaste ja üksikisikute psühholoogilised ängid, mis on vahel asetatud ka muusikaajaloolisesse konteksti, näiteks teos "Maria Anna, ärkvel kõrvaltoas", kus väljenduvad Mozarti ja tema õe, nende aja, naise ja mehe rolle puudutavad küsimused. Tänu sellele saab sümfooniline looming puhtabstraktsest elavalt seotuks sellega, mis erutab meid siin ja praegu, nagu see oli omal ajal Beethoveni või Brahmsi värske sümfoonilise loominguga.

Oma olemuselt on Reinvere sümfoonilised teosed pigem klassikalise orkestrikäsitlusega, kõlalt rikkalikud ning kogu orkestrit balansseeritult kasutavad. On näha helilooja väga head orkestritundmist, millele on aluse pannud kompositsiooniõpingud Sibeliuse Akadeemias. See arusaamine süveneb veelgi, jälgides teoseid partituuriga. Palju on töötatud teoste muusikalise arenduse ja dramaturgilise ülesehitusega: põhimotiivide muusikaline arendus on beethovenlikult selge; helilooja on ka ise maininud, et ta on palju süvenenud Beethoveni sümfooniliste teoste ülesehitusse ja tehnikasse. Reinvere teostes on suur tähelepanu ka vormikäsitlusel, mis on selle žanri puhul samuti määrav ja vältimatu küsimus.

Teose "Vom Sterben der Sterne" ("Tähtede surmast") algideeks on astronoomiline nähtus kosmilistest tühimikest, nn mustadest aukudest, kuhu kontsentreerub tume energia. Teos koosneb kiirest ja aktiivsest algosast "Agitato. Ma piano", aeglasest lõigust "Largamente, radioso" ja lõpuosast "Piu mosso", mis tinglikult vastavad sümfoonia vormiosadele. Oluline roll on löökpillide aktiivsetel, ärevust süstivatel repliikidel. Teose esiettekandja, dirigent Pablo Heras-Casado ütles esituse järgselt, et see lugu on energeetiline ja vulkaaniliselt pulbitsev, millele järgneb justkui suur tühjus, mis on teoses omamoodi kulminatsiooniks. "Selles tühjuses on enigmaatilisust, igavikulisust ning palju õhku jäävaid küsimärke ning kuulaja justkui unustab aja kulgemise."

Esiettekandele tulnud uus teos "Ilmatu valguse süli" on kantud meie aja hetkel kõige painavamast – sõja teemast. Jälgime murega olukorda Ukrainas. Reinverele said teose lähteimpulsiks Saksamaal Peenemünde linnas nähtud natside katsebaasid, kus toona toodeti hulgi massihävitusrelvi. Praegu on selle kompleksi ühte ossa rajatud imposantne kontserdipaik. Värelevates kiiretes nootides temaatiline materjal – nagu võbelev valgus – vaheldub keelpillidelt puupuhkpillidele. Teoses on läbivalt ulatuslik partii kahele harfile. Sisekaemuslikult mõjub vaskpuhkpillide aeglane koraalilik vaheosa. Teose harmoonilises keeles on kajastusi Skrjabini "Prometheusest", ka teatavat sellele heliloojale omast valgusele pürgivat ekstaatilisust.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester esitas need nõudlikud ja keerukad nüüdisteosed kõrgel tasemel. Dirigent Mihhail Gertsi ja orkestri koostöö oli inspireeritud, pühendunud, tunda oli head üksteisemõistmist ning harmoonilist ja paindlikku energiavahetust. Kõik orkestri pillirühmad – keelpillid, puhkpillid, löökpillid – mängisid täpselt, hea tehnilise puhtusega, olles keskendunud teoste kõlamaailma ja sisu edasiandmisele. Keelpillirühma kõla oli väga ühtlane ja nüansirikas. Esitust toetas ERSO kontsertmeistri Triin Ruubel-Lillebergi ja tšellode lätlannast külaliskontsertmeistri Mara Botmane omavaheline sünergia ja koostöö.

Kontserdi teise poole teos – Robert Schumanni kõrgromantiline "Kevadsümfoonia" – kanti ERSO ja dirigent Mihhail Gertsi poolt ette sama suure inspireerituse ja süvenemisega. Selles tõepoolest kevadises, küll nakatavalt rütmikate, küll võluvalt meloodiliste teemadega teoses on hoogu, rõõmu ja vaimustust ning suure orkestri võimaluste avarat kasutust.

Oli väga õnnestunud kontsert, kus ERSO ees seisis särav ja pühendunud dirigent ning orkester demonstreeris oma rikast potentsiaali ja võimekust.