Pean tunnistama, et seda lugu ei ole lihtne kirjutada. Kuivõrd mu elu ja töö on olnud viimastel aastatel Ukraina inimeste nõustamise ja abistamisega seotud, on mul seal käiva koletu sõjaga küllalt isiklik seos. Sestap on mõtted pidevalt ja valdavalt nende juures. 

Aga nagu algul nimetasin – justnimelt rasketel aegadel on vaja hinge kosutada ning südant kinnitada. Ja seepärast võtan selle hetkel ja kõnelen noortest Eesti pärimusmuusikas. Ühe rahva, aga iseäranis väikerahva jaoks on pärimuskultuur kui vaimne turvavõrk ja elurõõmu vundament. Rahvahõim püsib, kui on olemas oma päritolu ja kultuuri üle uhked noored – kirglikud, elujanused, armumisvõimelised, edasipüüdlevad, maailma paremaks tegemisest unistavad ja vastutust kandvad noored. Noored, kelle jälgedes on astunud järgmised noored ja nii üha edasi.

Kindlasti teavad asjatundlikud pärimusmuusikasõbrad juba mitmeid meie andekaid selle žanri artiste hästi. Nimed nagu Duo Ruut, Gert Krüsban, Regina Mänd või Herbert Konnula ütlevad neile juba üsna palju. Aga neid andekaid ja köitvaid pillimehi on palju-palju rohkem, hea sõbrad. Vaatame, kes on need, kelle tegemistel tasub lähiajal silma peal hoida ning uurime, kust nad kõik tulevad.

Pärimusmuusikute järelkasvu on oodata ka mujalt kui Viljandist 

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia pärimusmuusika eriala vilistlased on pärast õpingute lõpetamist läinud tööle mitmele poole üle Eesti ning käivitanud pärimuspillide õpetamise nii riiklikes, munitsipaal- kui ka eramuusikakoolides. Ja ehkki jätkub kutseliste noorte muusikatalentide pealevool ka hubasest, vanast ja väärikast Viljandist, on üha rohkem hakanud erakordselt põnevaid tegijaid esile kerkima ka mitmelt poolt mujalt Eesti paikadest.

Kõigepealt tooksin välja Tartu Heino Elleri muusikakooli, mis avas esimesena pärimusmuusika eriala kesk-erihariduse tasemel. Eriala õpetust juhivad seal Arno Tamm, Katariina Tirmaste ja Eva Talsi ning nende käte alt tuleb igal aastal mitmeid tublisid tegijaid tudengiteks nii Viljandisse, Tallinnasse kui ka põhjamaade muusikakõrgkoolidesse.

2021. aasta sügisel avas maailmamuusika eriala ka Georg Otsa muusikakool, mille õppekava põhineb suuresti pärimusmuusikal. Eriala eestvedajaks on tuntud pärimusmuusik Maarja Soomre.

Pärimus- või rahvamuusika on eraldi erialana ka mitmes kohaliku omavalitsuse peetavas muusikakoolis. Kõige esimesena alustas sellega ilmselt arusaadavatel põhjustel Viljandi muusikakool juba 1990. aastatel. Järgnesid mittekronoloogilises järjekorras Võru (Celia Roose), Kiviõli (Jaanus Põlder), Tapa (Ilmar Kald), Valga (Koidu Ahk), Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi muusikakool (Tuule Kann), Karksi-Nuia (Margus Põldsepp) ja mitmed teised.

Lisaks munitsipaalmuusikakoolidele on mitmel pool Eestimaal loodud ka eramuusikakoole, mis pärimusmuusika õpetusele keskenduvad. Neist kõige silmapaistvamate tulemustega ning n-ö per capita kõige suurema kohalike osalusega pärimusmuusika õppes on kahtlemata Mooste muusikakool Põlvamaal. Seda veavad erakordse innu ja pühendumusega Krista ja Raivo Sildoja ning nende asutatud kooli tegevuse mõju ulatub ka Tallina külje alla Viimsi valda. 

Eraldi tooksin siinkohal välja veel ka Tartu Folklooriklubi "Maatasa", mis Halliki Pihlapi juhendamisel korraldab pärimusmuusika pilli-, laulu- ja tantsuõpet Tartu linna haridusasutustes, eelkõige Tartu Kristliku Noortekodu kasvandikele.

Enamus nimetatud eestvedajad ja muusikakoolid on valdavalt tegutsenud juba pikemat aega ning nende mõju Eesti pärimuskultuuri kestmisele ning arengule on olnud tohutult suur. Isiklikust kogemusest võin kinnitada, et võrreldes aegadega 1990 aastate alguse Eestis on tänane vahe noorte oskuste, pillimängu- ja motivatsioonitaseme vahel võrreldamatu, kui öö ja päev.

Laagrid ning omavaheline mõõduvõtt motiveerivad noori edasi musitseerima

Kohustuslik on ära nimetada Eesti pärimusmuusika õppelaagrite liikumine, mis sai alguse 1993. aastal. Augustikuus toimus Häädemeestel Viljandi Kultuurikolleži tudengite eestvedamisel esimene "Pärimusa" laager,  mille tuules sündis 1997. aastal tänaseni ülimalt populaarne Eesti Etno. Laager on innustust pakkunud ning hüppelauaks olnud pea kõigile viimase 25 aasta jooksul Eesti Pärimusmuusika skeenel ilma teinud eredamatele või väiksematele tähtedele. Hetkel hoiab Eesti Etno laagri lippu uljalt kõrgel auväärne Margit Kuhi. Tema kadestamisväärne energia lubab Eesti etno-liikumisele ennustada väga helget perspektiivi.

Inimesed ja iseäranis noored inimesed on läbi aegade ikka tahtnud ka omavahel mõõtu võtta ning parimaid välja selgitada. Nii on see ka pärimusmuusika žanris. Valdkonna vanimaks järjepidevalt toimunud konkursiks saab pidada Mooste rahvamuusika töötluste festivali "Mooste Elohelü", mis sai alguse juba 1999. aastal Põlvas.

Individuaalselt võisteldakse igal aastal üleriigilisel noorte pärimusmuusikute võistumängimisel Viljandis, mida korraldab 2009. aastast mõistagi Eesti Pärimusmuusika Keskus.

2017. aastast toimub kevaditi Viljandi Pärimusmuusika Aidas aga Noorte Pärimusbändide konkurss, kust on tuule tiibadesse saanud sellised tänased tegijad nagu Duo Mänd ja Krüsban, ansambel Pärlin, Duo Mann ja Juula, Duo Tuus (kõik Tartu Heino Elleri Muusikakool). Silmapaistvalt on end näidanud ansamblid Trad.Kvintessents ning Tidi & bande (mõlemad TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia) ning Noorte Pärimusbändide 2018 võitja Duo Ruut (toonane Tallinna Vanalinna Hariduskolleegium). 

Silmapaistvate noorte tegijate loetelus tooksin siia veel eraldi välja Valga ansambli Kirekind (juhendaja Koidu Ahk) ja Noorte Pärimusbändide konkursil 2021 noorema vanuserühma (alla 16a vanused) võitja ansambli Tradimus, mis kasvas sõpruskonnana välja Laste ETNO laagrist ja mis vaatamata oma küllalt noorele koosseisule suudab publiku südamed pihku haarata ja õrnalt pigistada nii meeldivalt, et selle kütkest enam pääsu pole.

Mõistagi on noori ja ägedaid muusikuid ning punte üle Eestimaa tegutsemas palju-palju rohkem, neid lisandub igal aastal ja meie kõigi ühine omakultuuri ruum rikastub seeläbi pidevalt. 

Kultuuriline eripära on iga rahva unikaalne väärtus

Miks kõik see oluline on? Miks on seda kõike oluline teadvustada? Maailma rahvaste põnev ja kordumatu kultuuriline mitmekesisus on inimkonna vaimse varasalvena olemas seni, kuni igal rahvakillul on olemas oma laulikud ja pillimehed, käsitöömeistrid ja tantsujuhid, kommete ja tavandite tundjad. 

Kultuuriline eripära on iga rahva unikaalne väärtus. Ning kõik need lood ja laulud, tantsud, mustrid ja kombed on see, mis annavad meile ka rasketel hetkedel väärikust ning vajalikku rahulikku enesekindlust. Sellist kindlust, mis aitab meil raskete aegadega toime tulla.