Palju õnne uues ametis! Miks te üldse kandideerisite, mida te tahate ära teha?

Kultuuripärandi kaitse on 2022. aastal tähtsam kui kunagi varem. Kui me mõtleme Vene Föderatsiooni agressioonile Ukrainas, kus ka sihiteadlikult kultuuri hävitatakse, siis ma arvan, et see on ka Eesti jaoks väga-väga tähtis küsimus ja mul on hea meel, kui mul on võimalik seal kaasa aidata.

Nende objektide ümber, mis on pärit nõukogude ajast, on käimas vaidlused, et mida nendega teha. Kas siin on teil mõni uus valem?

Muinsuskaitseamet on üks väike riigiasutus ja otsuseid selle üle, mis on või ei ole kultuuriväärtuslik, tehakse palju laiemas ringis kui vaid üks amet. Minu jaoks on oluline, et kõik otsused toetuksid erinevate ekspertide arvamusele, et see kaasatus oleks palju laiem.

Tegelikult ei pea olema hoone selle jaoks riikliku tähtsusega kultuurimälestis, et teda kaitsta, kui meil on praegu kevadega alanud Eesti rahva lemmikhooaeg ehitamiseks, siis minu üleskutse on küll selles, et vaadake väga hästi hoolega järele, kas see asi, mille te tahate ära lammutada või ära visata, äkki seda saab kuskil kasutada, kui te ise ei saa kasutada, siis äkki saab keegi teine kasutada.

Kaasaegne arusaam kultuuripärandi kaitsest on see, et iga okas loeb, igaüks meist on kultuuripärandi kaitsja.

On olnud debatte ka selle ümber, et kui inimesel on päritud vanad hooned ja ta tahaks neid kasutada, siis ta ei saa neid võtta kaitse alla, sest see tähendaks palju reguleerimist ja bürokraatiat ning lõpuks muutub hoone kasutamine otse võimatuks. Mida sellises olukorras teha?

Uus muinsuskaitseseadus, mis on tegelikult alles väga lühikest aega kehtinud, on näoga palju rohkem omanike suunas ja on palju rohkem selle arusaamisega, et kõige parem kultuuripärand on see, mida me iga päev kasutame. Kui me mõtleme ajaloolistele hoonetele või ka esemetele, siis neid on ikkagi aja jooksul natukene kohendatud, kaasaegsemaks tehtud, ka kõigis nende kultuurimälestistes, mis on riikliku kaitse all, kus on kaasaegsed kütte- ja ventilatsioonilahendused. Me ikka arendame ja kasutame neid tänapäeva vajadustele vastavalt.

Üks suur teema, mille üle on aastaid vaieldud, on ka Linnahall. On teil pakkuda mõni uus lähenemine?

Ma olen muinsuskaitses ka varem pikemalt töötanud ja olen juba oma seisukoha avaldanud ning mul pole põhjust seda praegu muuta. See on minu seisukoht, aga lõpliku otsuse teeb ekspertide kogu.

Minu isiklik seisukoht, mis on ainult üks piisk selles meres, on see, et kui hoone ehituskonstruktsioonid on ehitatud niivõrd kiirelt ja lohakalt, et need hästi turvaliselt enam ei püsi, siis ehkki arhitektuurselt see hoone on väga suurepärane, on ka arhitekti enda poolt pakutud, et seda võiks muuta ja uuendada. Seal on horisontaalsed betoonpaneelid, nagu me teame, siis betooni sees on raudsarrus, mis on niiskusega roostetanud, eksperdid on öelnud, et seal on väga palju probleeme.

Ta on ehitatud ikkagi selliseks nõukogude aja propagandahooneks, ma küll küsiks, kas me peame seda riikliku kultuuripärandina säilitama, teades, et selle kasutamine eeldaks kogu konstruktsiooni uuendamist. Niisugust Disneylandi uusloomist, kus me ehitame uuesti üles vanade asjade analoogid ja ütleme, et see on nüüd kultuuripärand, ei ole see, mida riik peaks tingimata suunama. Kui keegi tahaks seda eraomanikuna teha, palun väga, aga maksumaksja raha eest see ei ole kõige mõttekam asi.

Mis saab teie senisest ametist ja mis on esimesed sammud uuel tööl?

Võrdsete võimaluste volinikule kuulutab sotsiaalministeerium välja uue konkursi ja esimesed sammud muinsuskaitseametis on alles juulikuus. Ma kohtun kõigi inimestega – see on väga tore amet, kuna ta on regionaalselt väga laialt esindatud üle terve Eesti ja kolleegidega kohtumiste kõrvalt loodan kohtuda kohalike omavalitsustega, et vaadata, kuidas see koostöö kõige laiemalt paremini saaks toimida. Kindlasti muinsuskaitse või kultuuripärandi kaitse toimib ainult siis, kui igaüks töötab sellele kaasa ja kus muinsuskaitseamet on ainult üks pisike õla all hoidja selles üldises laulupeo meeleolus.

Olete muinsuskaitses tegev olnud ka varem. Kuidas on aastate jooksul muutunud arusaamad muinsuskaitse olemusest ja eesmärkidest ühiskonnas?

Eestis võibolla vähem, aga rahvusvaheliselt on väga juurdunud selline arusaam, et muinsuskaitse on osa rohepöördest, vältimatu osa keskkonnakaitsest, kõige parem keskkonnale. Rõhutatakse, et kõige väiksema mõjuga keskkonnale on see hoone, mis on juba valmis ehitatud, et me ei peaks uisapäisa lammutama, et me ei peaks uusi hooneid ehitama, kui meil on vanu võimalik taaskasutada. See on võib-olla kõige suurem muutus, mis on  21. sajandil täiesti ühemõtteliselt toimunud, et muinsuskaitse on lahutamatu ja vältimatu osa rohelisest mõtteviisist ja keskkonnakaitsest.