Intervjuus Ida raadio saatele "Vitamiin K" tunnistas Urmas Lüüs, kuidas teda teatri puhul on alati veedelnud liminaalne hetk, kui eesriie avaneb ja me näeme lavakujundust, aga sinna ei ole veel ilmunud ühtegi näitlejat-agenti, kes vastavat vaatemängu etendama hakkavad, nii et aju suudab kiirelt ise genereerida mitmeid võimalikke lugusid. "Suur sekund", nagu nimetas ta seda potentsiaalist kihavat eelsuse seisundit. See tõi mulle meelde enda teatrikogemuste lätted, sest mäletan eredalt elu esimestest teatrikogemustest just lavakujundusi ja soovi ise sinna sisse sattuda. Lavale, aga mitte publiku silme alla, vaid uut ruumikogemust avastama. Publik võikski minu poolest nii teatri kui ka muude kunstivormide puhul olemata olla, kuigi eks kogukondlikul kultuuril ole oma vajalikkus.

"Ülerahvastatud üksindus" on hübriidvorm, teater ilma näitlejateta või näitus ilma teatrita. Külastaja saab pool tundi viibida kellegi vanemapoolse naisterahva eluruumides, olles sinna sisenenud läbi kapi tagaseina ja olla tunnistaja otsekui ajakapslisse sattunud ruumis toimuvate esemete metamorfoosidele. Sellesse keskkonda sattudes vallanduvad veel mõned lätted, ilmselt paljudele tuttavad piinavad üksindushetked keskkondades, mis on ajajõe äärsetesse kõrkjatesse kinni jäänud, kus kappkell tiksub õõnsalt ja kägu kähiseb mehaanilise kurjakuulutavusega, kus klikiaegne linik seinal ohkab tolmu köhides ühtsama banaalset hüüdlauset ja tuhmunud portselanist nipsesemed vahivad sind oma tumedate nööpsilmadega. Midagi sellist tunneb ka varatark laps Viivi Luige "Seitsmendas rahukevades", olles sisse roninud küüditatutest tühjaks jäänud taredesse, tajudes samas sõnastamatut "tuleviku ehmatavat ilu", rääkimata üksikust suvekingast nurgas ja moest läinud vildist kübarast.

"Ülerahvastatud üksinduse" ruumesse on integreeritud ka mõned heli- ja videoinstallatsioonid, mis jutustavad nähtamatu peategelase igapäevastest poolautomaatsetest tegudest ja mõtetest. "Turg ja surnuaed on teine teiselpool maja," loeb näitlejahääl tualetipotist ruumiasuka mälestusi, "mõlema jaoks tuleb eraldi teekond ette võtta." Eluolu iga külje pealt näinud inimese kibekirbed elufaktid ja teisalt karikatuurne absurd, nagu heegeldatud surimaskid, laseriga viilutatud portselansuveniirid ja tinaraskest juukseharjast väljakasvav šinjoon. Painavat reaalsust rõhutavad veelgi video tooliga võitlevast vanamemmest, kärssama läinud "pliita", porise veega täitunud vann ja elutüdimuslikud heietused, nagu tualettpaberihoidjas rippuv niplispitsiga ääristatud riideriba tikandiga "a vat kõige olulisem jäi ütlemata et". Eksistentsiaalsest väljapääsmatusest hoolimata ei jää kajama vaid kuhtumise ja hääbumise nukrad meeleolud, grotesksuses peitub tubli annus energilist huumorit, ent on see demiurgi kalk naer või hoiatus meelesätungite ümberprogrammimiseks, mine võta nüüd kinni.

Ütleks, et ruumi ja selles viibivate objektide metamorfooside silmanähtavaks tegemisel pole autor fantaasiat kokku hoidnud, aga asi pole pelgalt fantaasias. "Ülerahvastatud üksinduse" algpunkt on olnud sotsioloogiline meetod, mis registreerib kindlat miljööd, pikalt "omas mahlas" käärinud inimese elukeskkonda ja isiklikke asju. Taoline kuiv meetod saaks aga asju käsitleda vaid jämemateriaalsete nähtuste ja ajalooliste faktidena. Asjade koostisosa on aga lisaks ontoloogilisele fundamentaalsusele ka nende metafüüsiline struktuur. "Ülerahvastatud üksinduses" saavad objekte metamorfeerivatest sürreaalsetest fantaasiatest nähtamatu peategelase lugu jutustavad agendid. Avaneb olukord, kus reaalsus on nõnda kaua kohal olnud, et selle tuttavad piirjooned hakkavad kokku sulama – justkui mingi mikrotasandil toimuva aegruumi kõverdumise tõttu. Seega on laiali voolavad pildiraamid ühel seinal sulama hakanud subjektiivsete mälestuste ja objektiivsete mäluesemete omavahelises hõõrdumises tekkinud kuumuse tõttu.

Aga seda protsessi võib ka teisipidi vaadelda – materiaalsus, objektid ja argisus muudavad meid selleks, kes me oleme, kasvatavad subjektile identiteedi-kooriku ümber. Asju ümbritsevad lood, materiaalsest struktuurist pärinevad objektilood. Kööginurgas on seinal eksponeeritud reas oma poolsada õhukeseks kulunud teraga nuga. See on otsekui ida-euroopalik versioon pop art'i kordusprintsiibist. Iga nuga on tuhandete tomatipastapurkide lahtikangutatamise ja tuhandete leivaviilude nüsimise kogemuste salvestus. 

Pool tundi sai täis rutem, kui painavas reaalsuses viibimisest oleks oodanud. Tuli jälle kadunud tädi krimpleenkleidi ja siidipluusi vahelt läbi kapi tagasi kobida. "Maailm jätkub teiselpool seina", öelnuks justkui mingi hääl. Aga seda kujutasin ma juba ise ette.