Lembit Sarapuu: las lahterdavad, mina teen omamoodi
Kumus avanes 29. aprillil oma 92. sünnipäeva tähistava maalikunstniku Lembit Sarapuu ülevaatenäitus "Tegelikkus ja tõelisus". Näituse kuraatori Anders Härmi sõnul kohtutakse Sarapuu loomingu kahe poolega, mis on omavahel vastandlikud.
"Kui Lembit Sarapuu 1960ndatel kunstiväljale tuli, siis ta otsis oma teed sotsrealismi ja esteetilise modernismi vahel. Ta katsetas karmi stiiliga ja teistpidi tegi sellist sürrealismi Ülo Soosteri vaimus, kellega nad olid head sõbrad. Tema enda inspiratsiooniallikas oli ühtepidi naivism ja teistpidi vararenessansi maalikunst, mida ta jätkuvalt kõrgelt hindab," rääkis "Tegelikkuse ja tõelisuse" kureerinud Anders Härm.
Härm tõi ka välja, et Sarapuud seostati naivismiga, aga kunstiteadlasena nimetab kuraator seda strateegiliseks naivismiks. "See võimaldas tal sotsrealismi kaanonist välja libiseda. Modernism talle samuti ei istunud, nii ta leidis oma tee, mida käib praeguseni."
Kunstniku loomingus peetakse kõige äratuntavamaks tema sümbolistlikke ja mütoloogilisi töid. "Tema väga tuntud suund on Kalevipoja-ainelised maalid, millega ta 1980ndate lõpus laiema tuntuse pälvis. Aga on igasuguseid, libarebaseid ja teisi loomade-lindude moodi inimesi," rääkis kuraator.

Näituse peakangelane Lembit Sarapuu ütles "Aktuaalsele kaamerale", et talle läheb korda see, mis on naljakas ja kummaline. "Mind huvitavad elus isemoodi asjad, milles on midagi naljakat ja huvitavat. Minu piltide pealt on seda näha. Mulle meeldib väga loodus ja see, mis looduses on. Ja mind huvitab nii maastik kui ühiskonnas toimuv," väljendas kunstnik oma avatud meelt teemade osas.
Sarapuu viimaste aastate teostest on Kumus "Nägu kinni katta" (irooniline koroonakriisist tuletatud töö) ja "Kujur vabastab kivirahnust vahva öökulli".
Piltide vahele on näitusel pikitud Lembit Sarapuu enda tsitaadid. Üks neist jäi aga Anders Härmiga kauemaks. "Üks tema tsitaat, mis näitust kandvaks mõtteks kujunes, kõlab, et "igapäevaelu on reaalsus, aga müüt on elu tõelisus". See peegeldab tema loomingu põhilist polaarsust. Ühel pool on tema žanrimaalid, mida ta hakkas tegema 1960ndatel peale ERKI lõpetamist, need on portreed, aktid, maastikud. Teisel pool on tema tuntum periood, teosed 1980ndatest ja 1990ndate algusest, millega võetakse ette suured müüdid," sõnas Härm.
Lembit Sarapuu suhtub kunstiajaloolisse käsitlusse väga rahulikult. "Las lahterdavad, mul on see ükskõik, üks lahterdab üht-, teine teistpidi, mina teen omamoodi," oli kunstnik konkreetne.
Toimetaja: Anna Luther
Allikas: "Aktuaalne kaamera" ja Gerli Nõmm