Kui sa mõtled originaaltöö – Hieronymus Boschi "Maiste naudingute aed" – peale, siis mida mõistis Bosch sinu meelest inimeste ja ühiskonna kohta sellist, mis on asjakohane ka tänapäeval?

Boschi puhul on huvitav see, kui paljud inimesed on projitseerinud tema töödele eri tähendusi. Inimesed, keda tema tööd mõjutasid, tegid 1960. aastatel – vähemalt Ameerika kontrakultuuris – paljude psühhedeelsete albumite jaoks sarnaseid, väga sürreaalseid asju. Ma läksin Boschi töid vaatama pärast seda, kui olin oma töö valmis teinud. Ma polnud originaaltööd kunagi näinud. See oli ka üks põhjus, miks ma selle tegin. Ma olin seda näinud ainult internetist ja raamatust. Aga kui ma läksin Pradosse [Hispaanias Madridis asuv riiklik kunstimuuseum – toim], siis inimene, kes mulle muuseumis tuuri tegi, näitas mulle "Maiste naudingute aeda" ja rääkis, kuidas isegi Salvador Dali käis siin peaaegu iga päev, et Boschi järgi joonistada. Nii et ta mõjutas palju sürrealismi, samuti 60. aastate kontrakultuuri ja resoneerib jätkuvalt ka tänapäeval; inimesed kannavad riideid, kus peal on Boschi tööde trükid jne.

See on põnev, mil moel ta resoneerib, aga huvitav on ka see, et paljud nägid teda kui tüüpi, kes teeb kindlasti narkootikume, psühhedeelikume jne. Aga olgugi et ta ei olnud religioosne, spirituaalne inimene nagu tema aja inimene oli, siis paljude ajaloolaste sõnul ta tõesti uskus, et paljud nägemused, mida ta sai, olid päris. See on põnev. Näiteks põrgu, kus on kõik need pöörased kimäärid, veidrad loomad jne – eeldatakse, et ta tundis, et see on osa reaalsusest, ja seda üldse mitte vaimselt haiges mõttes.

See on küll tehtud allegoorilisel või metafoorsel viisil, aga kui me mõtleme aegade peale, kus me praegu elame – oleme hüpervahendatud, 24 tundi ööpäevas hüperteadlikud kõigist kriisidest, millega maailm silmitsi seisab – siis sul on võimalik vaadata Boschi tööd ja näha, kuidas seal on neid inimkonna eri kriise kujutatud. Need on tehtud oma sürreaalsel moel, aga resoneerivad inimestega ka 500 aastat hiljem. Inimesed saavad endiselt seda tööd vaadata ja kuigi sa ei pruugi olla suuteline tõlkima seda nagu mõnda lauset, tõlgid sa selle vistseraalselt ära mõistmaks, et see pilt kujutab inimkonda. See on päris metsik.

Kas sa tunned, et ühiskond on selle 500 aasta jooksul, mis jääb tema ja sinu tõlgenduse, remikstöö vahele, eriti muutunud?

Muidugi oleme me muutunud. Oleme muutunud ses osas, kuidas me täiendame oma elu rohkem digitehnoloogiatega. Me oleme alati olnud olendid, kes on loonud oma elu täiustamiseks tööriistu. Aga nüüd on meil uued sidevahendid, mis on teatud ajumustreid muutnud. Nii et ses osas on toimunud evolutsioon. Me elame antropotseeni ajastul. See on esimene kord, kui inimesed päriselt osalevad evolutsioonis viisil, mida me pole kunagi varem näinud.

Mis sa täpselt silmas pead?

Antropotseeni ajastu idee tugineb sellele, et meie keskkond, planeedi loodus on inimsekkumise tõttu muutumas ja seetõttu on meil kliimamuutused, keskkonna-, liikide väljasuremise, liustike sulamisega jne seotud kriisid. See on üks muutus. Aga asjad, mis ei ole 500 aastaga muutunud võrreldes Boschi, Leonardo [da Vinci] ajaga ... Leonardo tegi jooniseid lennuseadeldistest. Ta tegi joonised, mis aastad hiljem viidi laborisse ja mille põhjal tehti tema juhiseid järgides robot. Nii et ideed, need mõttesuunad – elu laienduste, tehnoloogia, armastuse, valu, piinaga seoses – ei ole 500 aasta jooksul muutunud. Boschil õnnestus teatud allegoorilisel moel see jäädvustada ja see resoneerib jätkuvalt inimestega. See paneb inimesi endiselt midagi tundma.

Mida sa selle aja jooksul, mil sa Boschi "Maiste naudingute aiaga" töötasid, iseenda ja üldiselt inimeste kohta õppisid?

Ma alustasin seda tööd pikka aega tagasi, 2013. aastal. See on minu jaoks olnud üks pikk periood. Üheksa aastat. Kui ma sellega alustasin, siis see oli küllaltki erinev sellest, mida ma olin seni teinud. Mul oli lihtsalt see lambipirni-moment, kus ma mõtlesin, et mis juhtuks, kui ma üritaks Boschi maali emoji'dega taasluua. Ma olin lihtsalt terve öö üleval ja tegin visandi. Seejärel kutsuti mind saatesse, mis rääkis inimestest, kes olid emoji'sid hakanud kunstikeeles kasutama. Arvasin, et inimesed naeravad mind galeriist lihtsalt välja ja mõtlevad, et "Mida ta küll teeb? See on täiesti pöörane idee", ja ma olin üllatunud, et see resoneeris inimestega. Ma ei oodanud seda. Ma ei oodanud sellist vastuvõttu.

Aga miks nii?

Üks põhjus on see, et 2013. aastal polnud emoji'd veel nii üldlevinud. Nad polnud igal pool nagu praegu. Praegu on emoji'd igal pool. Alates 2013. aastast on nad muutunud aina populaarsemaks. Aga kui kasutada kunstis, visuaalkunstis, kaunites kunstides neid armsaid väikseid sümboleid, mida me tavaliselt kasutame nutitelefonis, siis nad ei ole tegelikult kunstimaailma ega -keelega seotud. Ma kartsin, et seda tööd ei võeta tõsiselt ja ma isegi kahtlesin iseendas, sest selle tegemine tundus pigem absurdne. Aga ma jätkasin ja tegin kogu teose suure trükisena, seejärel tegin video, pärast seda tööd liitreaalsuses. Aga selleks kulus aasta, enne kui ma tegin esmalt trükise ja seejärel video. Kogu töö tegemiseks kulus umbes poolteist aastat. Nii et ma elasin Boschiga koos ja olin mõnes mõttes kogu selle aja tema peas.

Kusjuures, ma pidin tegema väga palju uusi emoji'sid, sest 2013.–2014. aastal ei olnud see selline keel nagu praegu. Selleks, et ma oleks oma kujutusele, Boschi remiksile truu, tuli mul teha kõik need tegelased. Seda sorti loominguline väljund oli minu jaoks tõeliselt inspireeriv. Õppimine sellest, kuidas tõlkida omal moel need 500 aasta tagused sümbolid – ajast, kui inimesed ei elanud nii kaua kui praegu, kui nad olid hoopis religioossemad – nutitelefoni keelt kasutades, pöörates need samas pea peale nii, et me ei mõtleks sellest kui kiirest viisist öelda "Tere, mul on täna hea tuju", vaid mõeldes sellele, mida tähendab sellise keele kasutamine kunstikeelena ja seoses väga kuulsa ajaloolise kunstitööga.

Kui ma tõlkimisega alustasin, siis avastasin, et paljud sümbolid, mida me kasutame täna, sobituvad tegelikult sümbolitega tollest ajast – pealuu, nuga, Saatana pea jms asjad. See oli ka koht, kus ma taipasin, et olenemata sellest, kui palju me me oleneme tulevikku suunatud – ja ma töötan arvukate tehnoloogiate, virtuaalreaalsusega kogu aeg, ma olen alati tulevikku suunatud –, peame me jätkuvalt vaatama ka minevikku. Me ei saa oma minevikku unustada, kuna see on see, kust me pärit oleme. Me oleme kustumatult seotud oma minevikuga ja minevik on see, mis peaks andma infot meie tuleviku kohta. Selle töö tegemise ajal tekkis mul ühendus mineviku, oleviku ja tuleviku vahel, teatud teadlikkus sellest.

Kas see oli moment, kus su aju piltlikult öeldes plahvatas?

Ma pean tunnistama, et ma ei maganud see poolteist aastat, mil ma seda tööd tegin, eriti palju, sest tol ajal olid emoji'd vot nii väikesed ja ma tegin neist kunstitöö. Anna andeks, et ma ei ole meetermõõdustikus eriti hea, aga see on 13 x 7 jalga (4 x 2 m) suur. See on tegelikkuses väga suur. Ma pidin kõik need emoji'd digitaalselt taaslooma. Sageli inimesed arvavad, et kui sa töötad digitööriistadega, siis sa pead vajutama kõigest nuppu ja kõik käib väga kiiresti. Ei, see oli vaevarikas. Ma pidin kõik selle taaslooma mastaapses vormis – emoji'd on vot nii suured ja need tuleb trükkida õiges resolutsioonis jne.

Nii et see kätkes endas palju tööd ja tähendas Boschi maailma sisenemist viisil, et su pea plahvatab. Sa hakkad mõtlema, et "OK, nunnast siga – mida see võiks tähendada ja mida see tähendab tänasel päeval?" Paradiisipaneelil kukub lennuk alla – ma olin 9/11 ajal New Yorgis – ja paradiis muutub põuaseks, kuivaks kohaks. Keskmine paneel on inimestest ja loomadest tühi. See on minu viis rääkida kliimamuutustest, aktuaalsetest asjadest ja viis, kuidas ma vormindan Boschi keelt ümber rääkimaks ajast, kus me elame praegu. Nn põrgupaneel, see jäätub ära. See põhineb Robert Frosti luuletusel maailmalõpust ja sellest, et maailmalõpp võib lõppeda tule asemel jääga. Aga inglise keeles on ka väljend till hell freezes over (eesti keeles "enne jäätub põrgu") ja seda ma tegingi – külmutasin põrgu ära, mõeldes sellest, milline põrgu võib välja näha. Isegi kliimamuutuste puhul, mille eitajad väidavad, et maailm ei muutu kuumemaks paigaks igal pool, sest "meil on siin ju lund", ja ma pean ütlema, et "ei, kõik see toimub siiski, asjad liiguvad jätkuvalt vales suunas ka siis, kui meil on lumi", nii et ma külmutasin põrgu ära. Ma tahtsin selle tööga öelda ka teisi asju, see ei olnud kõigest Boschi taasloomine mängulisel moel mõnede emoji'dega. Ma üritasin sellesse keelde ja töösse süvitsi minna ning teha see ka praegusest ajast, meie praegustest inimoludest.

Sa rääkisid digitaalsest maailmast kui laiendusest, aga tänapäeva ühiskonnas tundub, et digitaalne maailm on võrdväärne pärismaailmaga. Millised su mõtted ses osas on? Kas sa saad neid kahte tegelikult üksteisest eraldada? Me elame oma elu justkui mõlemal platvormil korraga.

Ma õpetan New Yorgi Ülikoolis ja haldan XR-laboratooriumi. "XR" on katustermin virtuaalreaalsusele, liitreaalsusele, segareaalsusele. Ma kasutasin varem nende kahe eristamiseks termineid IRL [in real life] ehk päriselu, ja URL [ingl uniform resource locator, veebiaadress] ehk võrguelu – OK, täna ma olen IRL, homme URL. Aga olukord on muutunud. Me elame püsivalt segareaalsuses ja see on midagi hoopis muud. See tähendab nutitelefoni keele, digikeele, virtuaalkeele kasutamist paralleelselt sellega, mida peame loomulikuks ning viitab sellele, et see, mida peame naturaalseks, on omandanud uue tähenduse. See on miski, mis eksisteerib hübriidolekus virtuaalse ja füüsilise vahel.

Ma töötan peakomplektide ja asjadega, mille kaudu sa tõesti sukeldud virtuaalruumidesse. Ma töötan nende tehnoloogiatega, need on väga põnevad ja mulle meeldib nende raames asju välja töötada. Aga me ei tohi kaotada sidet tõsiasjaga, et me oleme jätkuvalt füüsilised olendid ja endiselt eksisteerib looduslik maailm. Teinekord, kui ma veedan väga palju aega virtuaalreaalsuses ja võtan peakomplekti peast ning vaatan loomulikku, füüsilist maailma, olen hämmastunud, kuivõrd kompleksne see on, sest ma võtan seda enesestmõistetavalt. See on miski, mida on edasiliikumisel väga tähtis teadvustada. Tuleb omaks võtta need uued tehnoloogiad ja selle, kuidas need meie elu paremaks võiksid muuta, kuidas need meid paremini ühenduses saavad hoida, kuidas need maailma kunsti juurde saavad tuua. Aga me oleme jätkuvalt inimesed, bioloogilised olendid ja elame jätkuvalt selles bioloogilises konstruktsioonis, nii et me peame olema kahe jalaga maa peal mõlemas reaalsuses. Mida aeg edasi, seda simultaansemaks see muutub.

Super, et sa nii arvad, sest ma kuulen sageli seda ideed, et me liigume oma intelligentsi mõttes tagasisuunas, kuna kasutame nii palju digitaalseid vahendeid, nutitelefone ning inimesed tunnevad, see võib meie intelligentsi või elu negatiivselt mõjutada. Nii et on tore kuulda, et sa mõtled teistpidi.

Näiteks 18. sajandi paiku tekkinud romaani kui formaadi puhul tundsid inimesed, et ilukirjandus hävitab inimkonna ja küsisid, miks inimesed kirjutavad neid väljamõeldud lugusid. Olgugi et meil olid müüdid ja kõik muu selline juba olemas, inimestel oli sellega tõesti probleem. 19. sajandil tuli telegrammisüsteem ja inimesed hakkasid telegrammide vahendusel abielluma, kuigi nad polnud isegi kunagi kohtunud. Kõik olid sellest väga häiritud. Inimesed rääkisid, kuidas oleme saavutanud tehnoloogia ülima taseme ja see hävitab keele. Mäletad, kui Twitter tuli ja kõik rääkisid, kuidas see hävitab keele ja inimesed muutuvad lolliks, sest seal on ainult 140 tähemärki? Nad rääkisid 19. sajandil sama asja telegraafi kohta!

Inimesi, kes ei taha muutustega kaasa tulla, leiab alati. Me peame neid asju vaatama eetilisest vaatenurgast. Ma töötan ka tehisintellektiga ja tuleb teadvustada, et tehisintellekt on kallutatud. Kas sa tead, miks see nii on? Sest seda kodeerivad inimesed. Masinad ei saa olema objektiivsed ja mitte kallutatud seni, kuni neid kodeerivad inimesed, sest me ise oleme kaudselt kallutatud. Esindatus peab olema suurem, nende süsteemidega peab tegelema rohkem eri rassist, eri nahavärvi ja usutunnistusega inimesi, et tagada meile parem tulevik. Et me ei põlistaks kallutatust ja kogu negatiivsust, mida läbi ajaloo näinud oleme. Aga samal ajal ei peaks me kartma ka muutusi, sest kogu inimkonna ajajoon koosneb muutustest, kasvust, uute töövahendite väljatöötamisest.

19. sajandil olid kõik hirmunud ja rääkisid, kuidas siit enam kaugemale minna ei saa, ja praegu on meil metaversumis Veeb 3.0. Selle ümber on nii palju vaidlusi – osa inimesi elab sellele täiega kaasa, teised leiavad, et see on kohutav. Lahendus, kuidas muutustele läheneda, peitub alati kuskil seal vahepeal – OK, see on hea, aga kuidas samal ajal olla ühe jalaga maa peal ja teha nii, et sellest ei kujuneks midagi halba, millega inimesi ära kasutada või neile haiget teha. Kuidas arendada neid uusi tehnoloogiaid viisil, et need tegelikult ka aitaksid inimkonda, täiustaksid seda, muudaksid meid targemaks ja paneksid meid rohkem hoolima? Asi pole ainult selles, et olla targem, tuleb ka rohkem hoolida.

Mis tundeid metaversum sinus tekitab? On's see samm õiges suunas?

Ma olen metaversumi ruumides tunde andnud 2000. aastatest alates. Ma tegin oma esimese avatari aastal 1998. Tema nimi oli Sister Gemini. Tal polnud väga palju kohti, kus käia, aga ma andsin kunagi tunde platvormil Second Life ja veetsin seal palju aega. See on sisuliselt metaversumi varajane, protoversioon. Neal Stephenson oli see, kes võttis oma 1992. aasta raamatus "Snow Crash" kasutusele mõiste metaversum. Nii et need ideed ei ole isegi uued. Inimesed on nendele asjadele mõelnud pikka aega. Kui minna ajas tagasi Platoni koopamüüdi juurde, mille raames ta seab küsimuse alla reaalsuse ja räägib varjudest koopas, siis Platon oli mõnes mõttes see, kes käis välja selle, mida täna mõistame metaversumina. Nii et ma usun, et selle juures on mitmeid positiivseid aspekte.

Praegu on palju spinni, ja kui ma ütlen spinni, siis palju neid inimesi, kes mõtlevad sellele kommertsliku nurga alt, kuidas sellega raha teenida ja räägivad seda aina suuremaks. Mind muudab murelikuks see, et metaversumi haldavad suured, monopolettevõtted. Ma ei nimeta nimesid, aga meil siin Ameerikas on üks selline. Ma olen mures selle pärast, et meie vabadusi, privaatsust ja isegi meie identiteete müüakse reklaamitegijatele Veeb 3.0 raames ja metaversumi ruumides veelgi aktiivsemalt. Ma ei usu, et see on trajektoor, mida mööda liikuda. On väga palju kunstnikke, tehnolooge ja insenere, kes ehitavad neid ruume, mõtlevad rohkem detsentraliseeritud võrkudele, kus kõike ei kontrolli üks konkreetne tegelane ladvikus. Sellised ideed metaversumist on minu jaoks palju huvitavamad, kus on tegemist inimeste kollektiiviga, kes ehitavad seda koos. Ma ehitan väga palju erinevaid sotsiaalseid virtuaalreaalsuse ruume, kuhu minnakse rühma avataridega ja mida kõiki haldavad erinevad ettevõtted, nii et sa ei saa vabalt liikuda ühest teise ilma, et muudaksid oma avatari ja süsteemi, millega sa töötad. Ma ise usun, et ideaalis on metaversum avalik ruum, mida ei domineeri üks konkreetne ettevõte, vaid kus saab vabamalt ringi uidata ja kus inimesed ning ettevõtted teevad selle uue eksisteerimise sfääri loomise nimel koostööd.

Mil moel võiks see metaversum, mida sa näha loodad, täiustada sind kui inimest oma identiteediga?

Mind on alati huvitanud digitaalse elu ja identiteedi elastsus. Elastsus nagu kummipaelal, mida saad laiemaks venitada, sest me oleme siin üsna piiratud. Ma toon sulle näite. Ma jooksin kümme aastat tagasi maratoni ja mul oli Second Life'is avatar. Pärast seda, kui ma maratoni ära jooksin, olin ma väsinud. Minu avatar suutnuks edasi joosta. Ta võiks lennata. Ta saab iga päev oma identiteeti muuta. Ta võib kaalus alla ja juurde võtta, juuksed lillaks värvida ja muutuda Boschi nunnast seaks. Ta saab teha kõiki neid asju ja mina seda reaalsusest tingituna teha ei saa. Kunstnikuna on see hea koht, kus olla, sest sa saad omaenda identiteedile väga loovalt läheneda. Enese loov väljendamine on miski, mis on mulle nende digiruumide puhul pikemat aega huvi pakkunud.

Aga tulles uuesti avatari juurde, kes oli võimeline jooksma terve päev ja mitte väsima – ma korraldasin temaga võistluse. Tema alustas jooksmist omas ruumis piki maanteed, ja ma läksin ühte väga väiksesse linna, mida võinuks peaaegu külaks nimetada, ja hakkasin seal omakorda piki maanteed jooksma ning me võistlesime üksteisega. Ma mõtlesin samadele asjadele, millest sa räägid – kümme aastat tagasi ma mõtlesin, et mida see minu jaoks tähendab. Tol ajal ma üritasin endiselt neid kaht lahus hoida – et see olen mina füüsilises reaalsuses ja see on mina kõigi nende lisadega. Ta tegi mulle ära, aga mul oli seda võistlust vaja selleks, et mõelda läbi idee minu digitaalsest identiteedist ja võimust, mis temal ja minu identiteedil füüsilise inimesena on. Juhtus see, et ta liitus minu ruumiga ja me hakkasime koos selles ruumis jooksma. See oli omamoodi leppimine, kui ma taipasin, et OK, praegu on ajastu, kus füüsiline ja virtuaalne on üheks saamas ning on teatud asjad, mida ma ei saa teha seal, on teatud asjad, mida ma ei saa teha siin, aga kui need kaks kombineerida, siis on selles midagi tõeliselt põnevat.

Nii et inimene nagu sina ise on pigem nagu skaala, mis on venitatud üle digitaalse ja pärismaailma ning mitte niivõrd teatud konkreetne, fikseeritud olemise viis?

Jah. Ma rääkisin enne romaanist. See oli esimene virtuaalreaalsus. Inimesed loevad aina vähem raamatuid. Me oleme internetis, loeme artikleid, käime Twitteris. Ma lugesin varem väga palju. Ma loen endiselt väga palju, aga ma ei loe enam nii palju füüsilisi raamatuid. Aga romaani lugemine ja sellesse kadumine – see lugu, see haarab sind, sa hakkad neid tegelasi ette kujutama – see oli esimene virtuaalreaalsus. Nii et jällegi, need formaadid on meil inimestena olemas olnud läbi ajaloo ja me ka arendame neid jooksvalt aina edasi, aga samas on see kõik meie oma kujutlusvõime, alateadvus. Mingil põhjusel oleme me nii loodud. Me vajame võimalust põgeneda virtuaalruumidesse. Meie kujutlusvõime vajab taolisi platvorme. Need olid raamatutes, need olid koopaseinal 44 000 aastat tagasi ja nüüd on need metaversumi ruumides. On ilmne, et tegemist on inimliku impulsiga, sest me aina ehitame neid. Me ehitame neid määrani, mis teinekord muudab mõned inimesed murelikuks, sest nad mõtlevad, kas me suudame eristada seda, mis on päris, sellest, mis ei ole. Ma ei usu, et see on õige küsimus. See kõik on päris!

Kas sa oled mõelnud selle peale, mis on see põhjus, miks meile meeldib pärismaailmast põgeneda, näiteks mängida videomänge, ehitada seal omi karaktereid ja nendega teistes maailmades ringi käia? Miks me ei suuda leppida sellega, mis meie ümber on ja otsime uusi võimalusi, kuidas elu kogeda?

Kõik, mida on liiga palju, pole hea. Kui sa mängid päev läbi videomänge ja püüad reaalsusest põgeneda, või oled päev läbi VR-is ja püüad reaalsusest põgeneda või teed päev otsa narkootikume ja püüad reaalsusest põgeneda, siis see ei ole tervislik. Seda on liiga palju. Aga me oleme algusest peale olnud lugude jutustajad, seda koopamaalidest ja kaljujoonistest alates. Kui sa loed kreeka, rooma või skandinaavia müüte, siis jumala eest, millised lood seal kõik on! Meis on lihtsalt impulss elada oma elu läbi lugude. Kui sa tõesti süüvid sellesse, siis teadvus ja reaalsus on konstruktsioonid. Me võime konstrueerida reaalsuse, mille osas saame kõik nõustuda, et see on meie reaalsus. Internet on meile näidanud, et on palju inimesi, kes elavad väga erinevates reaalsustes, mis nad on omale poliitilises ja sotsiaalpoliitilises plaanis loonud. Seepärast ma ütlen, et see kõik on päris.

Kui sa näed midagi unes, siis see võib olla imelik, aga see on sinu jaoks ju jätkuvalt reaalne, sest see sündis su ajus. See on päris. Sa ei saa sellest kinni võtta, sa ei saa seda puudutada, sa ei saa öelda, see toimus sellel konkreetsel aadressil sellel konkreetsel ajal, aga see oli siiski päris kogemus sinu ajus, mida sa kogesid ajal, kui sa magasid ja mäletasid veel järgmisel päeval. Me näeme unes asju, mida me isegi ei mõista. See on põnev. Teinekord ma satun jäneseurgu ja jään lugema aju-uuringuid – me ei ole suutnud aju isegi pöördprojekteerida mõistmaks, miks me funktsioneerime nagu me funktsioneerime, miks me näeme und. Aga mingil põhjusel me näeme und ja näeme und läbi lugude. Kui me oleme ärkvel, peame töötama, sööma, hoolitsema teiste inimeste eest. Samas vajame me ka võimalust põgeneda. Me vajame suuri lugusid, me vajame kohti, kus meie aju saab ärkveloleku ajal olla unenäolaadses olekus. Nii et meil on mängud, meil on metaversumi ruumid, meil on raamatud, meil on filmid ...

... meil on emoji'd.

Meil on emoji'd! Meil on kunst.

Emoji'dest rääkides. Emoji on omamoodi vahendaja – sa ütled midagi millegi vahendusel. See pole sirge, konkreetne viis sõnumi edastamiseks. Nende kasutamine on digiajastul muutunud aina tavalisemaks. Kas sa oled mõelnud, miks on lihtsam suhelda millegi kaudu kui et öelda otse? Miks me pigem saadame ühe emoji kui et kirjutame klaviatuuri kasutades selle sõnumi enda?

Ma tegelikult ka kirjutasin sellest. Emoji'sid on võrreldud Egiptuse hieroglüüfidega. Aga kui sa mõtled, siis emoji'sid on 3300, ja kui sa võrdled seda inglise keelega, siis appi – seal on oma 100 000 sõna, nii et see ei ole keelena nii arenenud. Egiptuse hieroglüüfid samas – igal hieroglüüfil oli oma konkreetne tähendus ja ajalugu, et sul oleks võimalik moodustada täislause, mida emoji'dega ei ole veel võimalik teha.

Lihtsaid lauseid on võimalik samas küll moodustada.

Ma õpetasin paar aastat tagasi Hiinas. Ma ei räägi hiina keelt. Ma vahetasin sõnumeid õpilastega, kellega me pidime tegema ettekande, ja õhtuti, kui minuga polnud tõlki, olid nad minuga WeChati vahendusel ühenduses ja saatsid pilte sellest, mille kallal nad töötavad, ja ma saatsin neile vastu emoji. Nad mõistsid, mida ma tahan sellega öelda ja nad saatsid mulle omakorda emoji vastu ja me mõistsime üksteist. See on üks asi, mis on emoji'de osas köitev olnud – see on visuaalne märgisüsteem. Inimesed saavad kohe, lihtsalt ühe emoji kaudu lugeda välja midagi, mille ütlemiseks kuluks muidu terve lause, mida tuleks tõlkida, kui sa räägid kellegagi teisest riigist. See vahetus selles suhtluses tõesti meeldib inimestele.

Tehtud on ka mitmeid uuringuid selle kohta, et meie kultuur on muutumas visuaalsemaks. Mõtle kas või Youtube'i, Instagrami või Pinteresti populaarsuse tõusu peale. Näib, et me võtame visuaalset kujundlikkust ja visuaalseid lugusid aina paremini omaks. See on ehk teine põhjus, miks emoji'd ja visuaalsed märgisüsteemid meiega resoneeruvad. See vahetu väljendamise võimalus on ka vistseraalne, sest me oleme nii vahendatud. Me loeme palju sõnu. Kui sa oled õpilane või professor, siis sa loed või kirjutad väga palju teadusuuringuid. See on üks suhtlusviise, mis on hädavajalik ja tähtis. Aga kui sul on need väikesed sümbolid, mis võimaldavad väljendada midagi, mille puhul sa emotsionaalselt tabad ära, mis see tähendab ... siis see tekitab sus hea tunde. Tundub, et see lihtsalt sobib meie kui inimestega.

Aga emoji'dega ei ole see alati nii üheseltmõistetav. Kui ma mõtlen naerunäo peale, siis töökeskkonnas, seda eriti koroona ajal, kui palju suhtlusest toimus Skype'is, siis ma panin tähele, et inimesed kasutavad naerunägu täiesti vastupidise funktsiooniga. Passiiv-agressiivsel moel.

Ka mina olen seda varem teinud.

See on ilmselt võimalik ka teiste emoji'dega, aga kuidas see sinu meelest mõjutab emoji'de keelt, kui selle tähendus on kasutuse käigus muutunud?

Keel muutub alati. Kõik keeled kohanevad, arenevad. Inglise sõnastikku on digiajastul tekkinud igasuguseid uusi sõnu. Me oleme superfluidne liik, mis areneb pidevalt ja eri viisidel, sealhulgas keele osas. Naerunäo irooniline kasutamine – kõik on pekkis, aga ma saadan sulle naerunäo, või ma olen su peale pahane, aga saadan sulle naerunäo – see kõik toimub ["Emoji-naudingute aia" peal] ka põrgus. Mul on seal põrgukuumuses kõik need naeratavad inimesed. See on justkui kognitiivne dissonants – sa vaatad põrgupaneeli ja näed neid naeratavaid emoji'sid ja mõtled et "WTF, see on ju imelik". Aga see on jällegi omaette olek või seisund, kontekst määrab kõik. Mida rohkem me vahendatud platvormi kaudu suhtleme, seda enam õpime tundma selle süntaksit ja seda omandama. Kui keegi saadab sulle teinekord midagi, siis sa saad aru, et ta on parasjagu passiivagressiivne või irooniline. See peitub lause konstruktsioonis.

Ma kirjutasin just hiljuti sellest, et emoji'de keelt võiks võrrelda pidžiniga – keelega, mis on kahe keele hübriid. Näiteks, Ameerika inglise keel ja hispaania keel on teinekord justkui kokku kondenseerunud – mõned sõnad on ingliskeelsed ja teised on hispaaniakeelsed. Inglise, hispaania, inglise, hispaania. See on kiirkirjaline, lühendatud viis kahel eri kultuurist pärit inimesel üksteisega suhelda. Emoji'de puhul on see nii, et sul on lause keeles, mis iganes keelt sa siis kõneled ja emoji'd seal vahel. Nii et see on endiselt hübriidne pidžinkeel. Ma mõtlesin hiljuti, kuidas öelda emoji'dega midagi filosoofilist. Mõtlesin, et pöördun [René] Descartes'i poole ja üritan konstrueerida lauset "Mõtlen, järelikult olen" ning saatsin selle paarile sõbrale. Nad ütlesid, et ei saa aru, mida ma tahan öelda. Aga visuaalkunsti puhul tekib sul võimalus näidata millegi ulatust ja suurust, olenevalt sellest, mis asjad paiknevad kõrvuti ja kuidas need üksteise suhtes liiguvad. See ["Emoji-naudingute aed"] on liikuv teos. Liikumise kaudu hakkab see väljendama rohkemaid asju. See saab sügavust juurde. Isegi emoji'de kasutamisel sõltub palju sellest, kuidas need paiknevad teiste asjade suhtes, kus need omandavad suurema väljendusjõu või tähenduse. Aga lihtsalt emoji'dega on jätkuvalt raske öelda "mõtlen, järelikult olen".

Emoji-kultuuriga on kaasas käinud ka palju vääriti tõlgendamist. Ma näen seda palju Instagramis. Sellest tehakse meeme, kuidas inimesed ei saa üksteisest aru. Endiselt. Kuigi emoji'sid on kasutatud juba aastad, esineb endiselt palju üksteisest möödarääkimist.

Sul ei ole grammatikat. Sul ei ole nimisõnu, tegusõnu ja omadussõnu samal moel nagu kõneldavas keeles. See on asjaolu, mis muudab selle omamoodi poeetiliseks või kunstikeeleks. Sest kui me räägime Boschist, siis sa võid rääkida kümne inimesega ja need kümme inimest annavad sellest tööst kümme erinevat tõlgendust. Kui ma ütlen sulle lause "taevas on sinine", siis kümme inimest ütlevad, et "aa, tõesti, taevas on sinine". Me suhtleme eri keelte kaudu. Mõned neist on didaktilisemad, konkreetsemad ja väljendavad seda, mis on. Aga teised, nagu emoji'd, kunst ja luule, on vähem didaktilised, nii et tõlgendusruumi on rohkem. See võib olla põnev, aga ka segadusseajav. Seepärast vajame me suhtlemiseks eri keelevorme.

Mida sa ise ühest kunstitöös otsid? Kui konkreetne sa tahad, et see edastatav sõnum oleks?

Mulle meeldib kirjutada. Mulle meeldib kasutada sõnu. Aga ma hakkasin joonistama nelja-aastaselt, nii et ma olen alati tundnud, et mu peamine keel on visuaalne. Kunstikeelega on aga see asi, et sul võivad olla väga konkreetsed kavatsused, aga inimesed võivad sealt välja lugeda ikkagi hoopis midagi teistsugust kui see, mida sa plaanisid. Ma arvan, et on oluline jätta sellele ruumi. Ma ei taha, et mu kunst oleks matemaatiline tehe. 2 + 2 = 4 ei ole eesmärk, mida ma tahan oma kunstiga saavutada. Visuaalkunst on suhtlusvahend. Kui sa ei ürita inimestele edastada sõnumit, kui inimesed ei loe su tehtust midagi välja, siis see on probleem. Aga ma ei taha neile anda matemaatilist tehet, kus tulemus on alati sama, samuti ei taha ma kirjutada lauset, et "taevas on sinine ja täna vihma ei saja". Ma tahan, et see resoneeruks inimestega, mõjutaks neid eri tasanditel.

Kui nad seda tööd esimest korda näevad, võib nende esimene reaktsioon olla, et "OMG, ma pean seda oma viieaastasele lapsele näitama, see on nii nunnu ja värviline", aga siis nad vaatavad seda videot ja näevad, kuidas maailm lendab õhku, inimesed ja loomad kaovad ning põrgu külmub ära ja mõtlevad, et "OK, vau, see on natuke tumedam kui ma arvasin". Nad vaatavad põrgus naeratavaid inimesi ja mõtlevad, et mis see nende enda kui inimese kohta ütleb – ehk näiteks seda, et "ma ei ole oma eluga eriti rahul, aga rühin naeratus näol edasi". Võib-olla ütleb see midagi muud. Ma ei saa seda kontrollida, mida nad sellest välja loevad, aga ma panen need asjad sinna sisse ja vaatan, mis juhtub. Aga ma ei taha seda panna sisse viisil, mis mõjuks kui proosa. Proosa on nagu kiri, mida sa kellelegi kirjutad, kuidas see on see ja millega sa tahad väga selgelt väljendada ühte konkreetset mõtet. Visuaalse keelega on sul suurem laiuskraad, see võimaldab mõned asjad jätta häguseks ja lasta neid inimestel eri moel tõlgendada, sest need on sümbolid ja neil sümbolitel võivad eri kultuuride ja positsioonide jaoks olla eri tähendused olenevalt sellest, kui vana sa oled või kus sa elad. See on põnev, et selle ulatus on omamoodi vabam.

Olin just küsimas, et kas sa oleksid häiritud, kui keegi tuleb näitusele, vaatab seda tööd ja ütleb, et see on nii ilus ja sellega piirdubki? Kas sa tunneksid, et tööd, mis sa oled teinud, ei kohelda ausalt, kui keegi leiab, et su töö on lihtsalt ilus, visuaalselt atraktiivne?

See on väga hea küsimus ja miski, millega ma maadlen. Ma arvan, et kunstnikud üldiselt. Aga eriti just seepärast, sest ma teen kunsti, mis on väliselt köitev. Ma olen pärit kahtlemata sellest popkunsti liinist, mis tekkis 60ndatel Euroopas ja seejärel Ühendkuningriigis, ideest vaadata popkultuuri või kõike, mis on ligitõmbav ning panna see visuaalkunstisse, aga viisil, mis on veidi irooniline ja kui sellesse süüvida, siis avaldub ka selle teine tähendus. Sellega ei üritata sulle enam müüa toodet, see on lahutatud oma algsest tähistajast ning on nüüd omandamas uut tähendust. See paneb meid mõtlema, et "vau, need on pildid, mida me näeme kogu aeg igal pool popkultuuris, aga mida see tähendab, kui ma näen seda selles kontekstis". Võib-olla see paneb inimesi rohkem mõtlema. Teinekord see ei pane neid rohkem mõtlema ja ma pean sellest lahti laskma. Ma pean olema alandlik ja mõtlema, et "Nad arvasid, et see on ilus! Vau, see on lahe. Vähemalt nad mõtlesid midagi". See on minu kontrolli alt väljas. Aga ma olen akadeemik ja muidugi on aegu, kui ma mõtlen, et tahan, et inimesed võtaksid mind tõsiselt.

Ma annan käimasoleval semestril huumoriteemalist loengut pealkirjaga "Huumor teeb meist paremad lugude jutustajad". Mina ja minu õpilased oleme avatarid metaversumis ja on olnud väga hea pakkuda huumori kaudu kergendust, sest maailm on praegu väga tume ja kurb koht. Me peame vahepeal naerma, eriti ülikoolis, kus kõik on väga tõsine, ja me vajame seda ka oma kunstis. Me vajame seda oma elus. Mul on kursusel tehisintellektist avatar, kes räägib nalju ja see aitab mul end vähem tõsiselt võtta. Nii et kui keegi ütleb, et su töö on ilus ja see on kõik, siis ma mõtlen, et "OK, see on lahe. See on siis see, mis sa näed. See on väga hea".

Su töö on üsna hedonistlik. Asjad, mida see kujutab, on hedonistlikud. Mida sa arvad hedonistlikust elustiilist või hedonismist üleüldse? Kas see on midagi patust või midagi, mille poole inimesed peaksid enam püüdlema? Olema hedonistlikud olendid.

Vau, mulle väga meeldib see küsimus. Mulle väga meeldib see tõlgendus. Eriti selle teose puhul, sest ma võtsin vihjeid Boschilt. Tema teoses näib olevat väga palju hedonismi, olgugi et ta oli palju moraalsem kui inimesed arvasid ja ta tegelikult räägib üle nende paneelide lugu sellest, kuhu see sind välja viib. Aga jällegi, ma leian, et äärmuslik hedonism on ohtlik. Sotsiaalmeedia hedonism, pidevalt võrgus olemine ja hüpervahendatus. Ma arvan, et annan ka oma kunsti kaudu selle sõnumi. Ma kirjeldan oma kunsti ka ladinakeelse väljendiga horror vacui, mis tähendab hirmu tühjade ruumide ees, seega iga koht on täidetud. See on maksimalistlik. Keegi ei ütleks kunagi, et ma olen minimalistlik kunstnik. Ma olen maksimalistlik kunstnik ja minu lähenemine on maksimalistlik. Aga jällegi, sageli ma kasutan seda keelt mitte seepärast, et see on mu jaoks loomulik, vaid ka selleks, et inimestes sellega ebamugavust tekitada – kas seda on liiga palju? Kas see on liiane? Veidi hedonismi ja huumorit meie elus on hea asi, aga kas üleküllus on tõesti parim viis, kuidas edasi minna või elada täisväärtuslikku elu?

See on hea vastus. Ma küsisin ära kõik, mis ma tahtsin küsida. Kas sa soovid midagi lisada?

Ma arvan, et ma olen juba üksjagu rääkinud.

Aga see oli kõik nii huvitav. Väga huvitav. Mul on hea meel, et ma sinuga rääkisin.

Aitäh, et huvi tundsid ja aega leidsid!