Kui aastaid tagasi tuli info, et hakatakse tegema järjelugu 1980. aastate kitšiliku popkornikino käilakujule "Top Gun", olin esialgu ikka väga-väga skeptiline. Kas keegi peale stuudiobosside tunneb päriselt vajadust selle järgi? Originaal on selgelt oma aega kinni jäänud, kuigi tugeva nostalgia- ja ikooniväärtusega linateos, mis on veidral kombel isegi parem paroodia iseendast kui 1991. aastal ilmunud komöödia "Hot Shots!". Selle kõige valguses oli praktiliselt võimatu ette kujutada, kuidas saaks selle tänaseks 36 (!) aasta vanuse lennumasina panna tööle niiviisi, et see ei mõjuks logiseva, kiliseva-koliseva uunikumina.

Tõsi, viimastel aastatel on Paramount Pictures oma turundusosakonna nii vilkalt töötama sundinud, tänu millele suudetigi paljudele vaatajatele ilmselt selgeks teha, et ka nemad ei saa kuidagimoodi ilma "Top Guni" järjeta elada. Reklaamikampaania on olnud jõuline ja selgelt on tehtud eelsoojendust millelegi, mis peaks olema suurem kui elu. Kuigi see on igati klassikaline A-kategooria popkornikino meetod, siis originaalfilmi veidi vastuolulist mainet arvestades oli nii aktiivne ja halastamatu turundus pisut üllatav.

Istusin seega kinosaali suurima võimaliku skepsisega ja esimene veerandtund ei aidanud kuidagi kaasa. Purjetati sihikindlalt nostalgia tuules, näidati pilte eelmisest filmist ja glasuuriks valati peale muidugi Harold Faltermeyeri eepiline tunnusmeloodia. Tundus, et kõik hirmud saavad teoks ja režissöör Joseph Kosinski – kelle seni kõige märgilisemaks tööks on tema lavastajadebüüt "Tron: pärand" – on verminud valmis ühe ääretult ebavajaliku järjeloo. Aga võta näpust, tasahilju hakkas see künism minus lahtuma ja poole filmi peal olin juba täielikult müüdud: "Top Gun: Maverick" on üks tänavuse aasta parimaid kassahitte.

Mõneti on isegi keeruline ratsionaalselt selgitada, miks värske järjelugu nii hästi töötab, põhiline võti võib olla aga selles, et tegijad on sajaprotsendiliselt oma materjali uskunud. See ei ole mingi põlve otsas nokitud cash-crab järg, nagu neid praegusel ajal kümnete ja kümnete viisi ookeani tagant tuleb, vaid ambitsioonikas ja kohati vaat et ebavajalikult suurejooneline meelelahutus, mis ei tee ühegi elemendi pealt järeleandmisi. Otsus, et eriefektide asemel suruti näitlejad päriselt lennukitesse ja loksutati neid üht- ja teistpidi taevas ringi, võiks ju olla lihtsalt äge reklaamitrikk, kuid seda võtet on igati pühitsetud. Vaadake vaid, kuidas muidu veatu välimusega Tom Cruise'i nägu suurel kiirusel lössi, loperguseks ja koledaks vajub! Juba see on piisav põhjus, miks kinno minna.

Muidugi, lõpuks ju midagi ülemäära eriliselt, uuenduslikku ega ka kuigivõrd usutavat ekraanil ei toimu, aga ekstaatiline viuh-vauh-sssssäuh-boom-trrr-trrr, mis ekraanil kaks tundi järjest sähvib ja paugub, paneb kaasa elama, tee või tina, sellele on võimatu vastu panna. Vahepeal istud tooli serval, kohati tahaks käed silmade ette panna, on isegi hetki, kui sooviks mõne tegelase peale karjuda, et miks sa selline jobu oled. Kinouksel lõigatakse side reaalse eluga ära ja kaheks tunniks elad nende ägedate ja veel ägedamate lendurite olmele häbitult kaasa. See on tõesti film, mis on suurem kui elu, pompoosne vaatemäng ekraanil lihtsalt matab meie endi tühised elud. No kes oleme meie võrreldes peagi 60-aastaseks saava Tom Cruise'iga? Tundub, et ta läheb küll vanuigi ainult veel tuusamaks.

Õnneks kaob pärast lühikest sissejuhatust tüütu nostalgiasupp, milleks võinuks kogu linateos kerge vaevaga muutuda. Praeguseks vähi tõttu kõnevõime kaotanud Val Kilmerile tehti küll filmis liigutav tänukummardus, aga see kõik on mõistetav ja igati kohane, ülemäära siiski silda aastatetaguse originaaliga ei ehitatud. See on ka ainuõige otsus, sest kui paljud tänased noored on päriselt seda juustust 80ndate filmi näinud? Ilmselt vähesed ja vaevalt oskaksidki nad midagi sellest üldse arvata, kui üldse, siis ehk lihtsalt irvitaksid selle peale. Õnneks töötab aga "Top Gun: Maverick" ka täiesti ilma eelnevast filmist midagi teadmata.

Hollywoodi on juba mõnda aega defineerinud iga mõne kuu tagant ilmuvad koomiksifilmid, "Top Gun: Maverick" on hea meeldetuletus sellest, et tegelikult annab ükskõik millest teha vastupandamatu kassahiti. No mõelge korra päriselt sellele filmile: enamus filmist näidatakse lihtsalt seda, kuidas kamp ebanormaalselt ilusaid noori inimesi õpib, kuidas läbida üks võimatult keeruline lennuoperatsioon, päriselt asjaks läheb filmi viimasel veerandil. Kui siin taga poleks "Top Guni" müüti ja pinutäit tuntud tegijaid, siis ei läheks ilmselt kunagi sellist filmi vaatama.

Kuigi pealtnäha pole selles loos midagi liialt köitvat, siis teavad tegijad täpselt, kuidas tippklassi popkornikino töötab ja panevad kõik mängu, alates tihedast, ent imetäpsest montaažist kuni traditsiooniliste kangelasmotiivide väljajoonistamiseni. See on klassika, vana hea ja tuttav, aga tehtud värske pilgu ja mõnusa hooga, näidates, et ehk pole suures Ameerika kinos viimase 40 aastaga just liiga palju muutunud. Heas mõttes.

Lõppu ka vastus kõige olulisemale küsimusele: jah, "Top Gun: Maverick" on parem kui originaal. On kindlasti neid, kes tahaks vastu vaielda, aga mina jään endale kindlaks. Siin mitte ei üritata taastoota ja kopeerida elemente kunagisest filmist, vaid nendest minnakse ikka veel palju-palju kaugemale. Võimas triumf, mis läheb kõigi aegade parimate järgede ritta.

PS! Kui tahate filmist maksimaalselt positiivset elamust saada, siis soovitan pisut enne lõppu saalist lahkuda. Lady Gaga värske tunnuslugu teeb ka Faltermeyeri kitši meistriklassile silmad ette. Kui seda uut lugu lõpuminutitel mängitakse, siis jääb mulje, et vaataja soovitakse kõigist emotsioonidest täiesti kuivaks pigistada, see oli tõeline emotsionaalne väljapressimine. Oeh, ma üritan selle andeks anda, kuid selle loo lääge, ülepakutud ja kõigiti sobimatu toon pani paraku filmile halva punkti.