Siinkohal võivad muidugi kõik filmitootjad ja -levitajad kisa lahti ajada, et olen tegelikult asjast täiesti valesti aru saanud, aga annan hinnangu ikkagi ennekõike tarbijana. Vaadates otsa praegustele kinokavadele, on seis ikka üsna nukker: algaval suvehooajal on küll mõned korduvalt edasi lükatud kassahitid (uus "Top Gun", uus "Jurassic Park", potentsiaalne hittanimatsioon "Käsilased 2") ja üksikud pärlid (Jordan Peele'i õuduslugu "Nope"), ent sellega olukord ka praktiliselt piirdub. Valik on ahtake ning suuremat võimalust midagi valida ei ole. Võib öelda, et nii halba valikut ei näinud me isegi koroona tipp-perioodil, kui kinod olid avatud äärmiselt piiratud kujul.

Ühelt poolt nörritab see muidugi kinokülastajat, kellel on just hakanud uuesti tekkima harjumus kinodesse minna – heaks näitajaks on peagi 100 000 külastaja piiri ületav "Apteeker Melchior" või avanädalaga üle 16 000 külastuse kogunud "Doktor Strange" –, teisalt rebib see samamoodi kinodelt vaiba jalge alt. Võib ju tunduda, et las siis kinod toovad rohkem filme vaatajate ette, aga siinkohal jäävad nende käed paraku lühikeseks: kui nn vahemeestel ehk levitajatel pole midagi uut ja põnevat pakkuda, siis peavad kinod lihtsalt olukorraga leppima. Veidi päästavad retrospektiivlinastused ja muud sorti eriseansid, aga sellega leiba lauale ei too.

Muidugi, mõneti tekitab selle kokkukuivanud valiku tunde ka tohutu ülepakkumine, mis on Eesti kinolevi juba aastaid defineerinud. Ka selle aasta alguses oli mitu nädalat, kus reedel tuli kommertskinodes välja 3-4 olulist ja huvitavat uut A-kategooria linateost, lisaks kõrvale väikekinodest üht-teist arthouse'i vallast. Kroonilise filmifännina jätad muidugi sellises olukorras oma elu elamata ja istudki siis paar päeva järjest kõik õhtupoolikud kinos, aga n-ö keskmise filmihuviline jaksab heal juhul neist võib-olla üht, parima juhul kaht filmi vaadata. Pooled filmid jäävad aga tahes-tahtmata vaatamata, sest järgmisel nädalal tuleb jälle sama suur laadung värsket kraami peale.

Sellest tulenevadki tulemused, kus täiesti tipptasemel film kogub Eestis mõnisada vaatajat, näiteks kui palju vaatajaid sai selle aasta seni parim film "Kõik, kõikjal ja korraga"? Ilmselt on tulemus ikka piinlikult väike. Põhjuseid on kindlasti rohkem, aga üks on kahtlemata liiga kirju kinokava, kust väiksemad filmid kaovad mõne nädalaga ega saa seetõttu isegi võimalust oma publikut üles leida.

Nüüd on tulemus käes: juunis ja juulis vaatab levigraafikust vastu igaks nädalaks parimal juhul üks uus linateos, kuid on ka nädalaid, kus Eesti kinodesse ei tule nädala jooksul mitte ühtki värsket filmi. Kas suvehooajal ongi meie reaalsus see, et valikus on vaid kolm-neli filmi? Senist kinoreaalsust arvestades lööb see süsteemi täiesti sassi ning on üsna raske ennustada, kuidas kinod selle üle elavad.

Muidugi mängib lisaks olulist rolli ka voogedastusplatvormide üha kasvav roll audiovisuaalse meelelahutuse vallas. Telesarju pudiseb viimasel ajal nii palju, et võikski vabalt filmide vaatamisest loobuda, aga mitte ainult: kui A-kategooria kassahittide koht on pärast koroonaviiruse taandumist ikkagi taas kinosaalides, siis B-filmide ja isegi autorikino puhul riisuvad voogedastused pahatihti koore. Mida see tähendab? Põhimõtteliselt võetakse paljudelt väiksematelt filmidelt igasugune võimalus kunagi kinodesse jõuda ning need suunatakse hoopis suurde voogedastuse masinavärki.

See võib ühelt poolt tähendada filmitegijale suuremat auditooriumit ja priskemat teenistust, teisalt on paljud platvormid konkreetse turu spetsiifilised ning seeläbi võib hoopis juhtuda, et meie vaatajate ette film ei jõuagi. On mitmeid näiteid sellest, kuidas film on esialgu Eesti kinokavades, aga kui see jõuab mujal maailmas kuskile striimplatvormile, siis korjatakse ka siin kavadest. Täpseid põhjuseid ei oska öelda, üks on aga ilmselt paratamatu piraatlus: pärast voogedastusse jõudmist lendab film ka illegaalsetes veebikanalites ringi ja suuremad huvilised vaatavad selle kohe ära.

Samas ei ole aga näiteks Netflixi valik viimastel kuudel kiiduväärt olnud: põhiliselt jõuavad sinna reality-sarjad ja muud sorti rämps, filmide osas ei mäletagi tegelikult, millal sealt midagi märkimis- ja mäletamisväärset vaatasin. Muidugi, saastõudusfilme ja odavad märuleid ikka tilgub sinna, aga selline straight-to-video-materjal ei ole ikkagi päriselt see suund, kuhu voogedastusplatvormid 2022. aastal areneda ja kasvada tahavad. See kõik jätabki vägisi mulje, et 2020. aastal ootamatult kogu maailma seisma pannud koroonapandeemia on viivitusega lõpuks filmimaailma kohale jõudnud.

Suurte filmihuviliste jaoks saab seega olema keeruline suvi, kus värskete linateoste osas tuleb leppida dieediga. Tahaks öelda, et see teeb meele kurvaks, aga tegelikult tunnen kuskil hingesopis pigem sügavat rõõmu, kuna tänu sellele jääbki rohkem aega täita kõik need kümned (tegelikult pigem sajad!) filmilüngad, mis on aastate jooksul sisse jäänud. Kahju on ainult sellest, et enamike nende lünkade täitmiseks peab istuma koduse teleri ees, mitte ei saa minna kinosaali...