Mida sa tahaksid siin töökohal pikas perspektiivis ära teha?

Nõunik on justkui ühenduslüli loomingulise keskkonna ja kultuuripoliitika juhtimise vahel. Filmi, digi- ja kultuurikeskkonda kujundavaid muutujaid on väga palju ning ainult osa neist on avaliku võimu otsustada ja mõjutada. Eriti just olukorras, kus näiteks filmiprojektid on rahvusvahelised ärilised ettevõtmised.

Filmivaldkonnas on igapäevased tootmiskeskkonda puudutavad otsused Eesti Filmi Instituudi teha. Pikas perspektiivis hoolitseb filmipoliitika selle eest, et Eesti filmilugude arendamiseks, tegemiseks ja publikuni viimiseks oleksid võimalikult soodsad tingimused, et oleksid avatud uksed, mis üksikutele tootjatele või organisatsioonidele jääksid suletuks. Paistab, et filmivaldkonna üks suurem teema saab olema kohanemine ja uute tuluteenimise teede leidmine kinokriisi järgses olukorras. Teiseks kaasaegse võttepaviljoni kiire valmimine, mis vähemalt filmitootmise arendamise seisukohalt tähendaks selget hüpet arengus, mitte lihtsalt uut hoonet. Kui ministeeriumil õnnestub neil teemadel lahendusi pakkuda, on suurepärane.

Audiovisuaalvaldkond on ilmselt kõigile arusaadavam, aga mida kujutab endast digikultuur? Millega sa selles valdkonnas täpsemalt tegelema hakkad?

Mulle tundub, et digikultuur on juba muutnud väljendi audiovisuaalkultuur üsna vanamoeliseks ja sellest tuleks selguse huvides loobuda. Filmi- ja teletootmisele lisaks on tulnud sedavõrd palju formaate, mille audiovisuaal jätab kõrvale ja mida digikultuur hõlmab edukamalt. Digikultuur on laiemas mõttes kultuuri – mis ei ole ainult kunstid, vaid ka väärtussüsteemid ja praktikad – digitaalne mõõde. Seda aga oleks hoomamatult palju, nii et digikultuuri fookuses vähemalt selles valitsusalas on olemasolevad kunstid, sündmused ja pärand. Ma näen siin rida seoseid hariduse ja rahvusvahelistumisega ning võimalust koostööks erinevate valdkondade vahel. Kultuurkapitalil on valdkondadevahelise koostöö toetused, aga võib-olla vajame lisaks ka katsetuslikku kompetentsikeskust autorite digioskuste arendamiseks ja uute ideede testimiseks.

Praegu peatuks digikultuuril võrdlemisi lühidalt, enne suuri lahendusi on vaja üles leida need sõlmed ja teemad, mille lahendamine erinevaid kunstivaldkondi kõige tõhusamalt edasi aitab. Pakun, et me ei räägi digitaliseerimisest kui lihtsalt protsessist, vaid kui igasuguse innovatsiooni ühest kaasaegsest mõõtmest. Olemuselt jäävad looming ja sellest osasaamine siiski paljuski samaks.

Sinu vastutusvaldkonnaks saab nii filmikunst kui ka digikultuur. Millised on nende kahe valdkonna kokkupuutepunktid? Mis neid eristab?

Film digitaliseerus üsna varakult ja põhjalikult, alates ülesvõtmiseks vajalikest kaameratest ja montaažist kuni digiprojektsioonini kinodes. Kinode digitaliseerimine näitas ka ühtlasi, kui haavatavaks muutub senine vaatamiskogemus pandeemia piirangute tingimustes. Vaatajad siirdusid suurtele platvormidele. Kuitahes suur multipleks kodu lähedal ei suuda pakkuda sama suurt valikut kui digiplatvorm. Kuigi hetkel on näha esimesi tõsiseid tagasilööke, siis Netflixi kasutajate arv on alates 2017. aasta neljandast kvartalist kuni selle aastani kahekordistunud. On olnud huvitav jälgida, kuidas digitaalsus on nii filmi- kui ka muusikatööstust 20 aasta jooksul põhjalikult muutnud. Puhtalt isiklikust kogemusest – on suur vahe, kas minna Kinomaja kitsast trepist üles 28 kilo kaaluva "Somnambuuli" filmikoopiaga või sama filmi kõvakettaga.

Mitmed filmile omased arengud on jõudnud või jõuavad ka teistesse kunstivaldkondadesse. See puudutab ühtlasi sügavamalt loomingut, jutustamisviise ja sisu, mitte ainult teostuse ja levitamise tehnilist poolt. Kui vaadata, kui oluline koht on uutes meediavormides visuaalsel eneseväljendusel ja filmist ning telest pärinevatel võtetel, siis võib öelda, et see on digikultuuri üks lähtekohti. Küsimus on, kuidas just siin ja praegu Eesti oludes neid seoseid kõige paremini toimima panna, arvestades, et kõik kunstivaldkonnad on erinevad ja autonoomsed.

Täiesti iseseisev maailm on mängutootmine, mida me ei ole seni oma kultuuripilti hõlmanud. Lood on universaalsed ning ka siin on võrdlemisi viimane hetk otsustada, kas me tahame jätta ühe loome- ja tööstusharu, mis on juba aastakümneid suurem kui filmitööstus, Eesti kultuuripildist välja.

Mis on filmivaldkonna suurim probleem? Kuidas seda lahendada saaks?

Tavapärane vastus oleks, et rahastamine, aga millegipärast räägitakse sellest ainult riikliku rahastamise võtmes. Filmide rahvusvaheline levi ja müük ei ole toonud sellist efekti nagu kunagi loodeti. Vaadates, kuidas tootmises on toimunud nihe seriaalsuse suunas, siis probleemiks on muutunud ajalooliselt välja kujunenud institutsionaalne eristus filmi- ja teletootmise vahel. Põhjamaade toetusmudel, kus nii telekanalid kui filmifondid toetavad filme ja telesarju ühiselt märkimisväärsete summadega, kumbki enda kompetentsist ja eesmärkidest lähtuvalt, jäi õigel hetkel sisse viimata. Tänaseks on pilti lisandunud telco'd ja Elisa ongi algatanud arvestatava seriaalitegemise. Juhul, kui avaliku ringhäälingu huvi on leige ja prioriteedid mujal, siis kas ja millistel tingimustel on võimalik luua uusi toetusmudeleid rohkemate huvitatud osapooltega? Teenusena teevad Eesti filmimeeskonnad rahvusvahelisi sarju juba täna.

Filmist ei saa mõelda ainult kui ühest kohalikust avalikust teenusest. Arengu huvides peaks tagama tingimused, et tugeva Eesti autorsusega filmidel ja sarjadel on võimalik kaasa rääkida ka Euroopa audiovisuaalplatvormidel.

Oled õppinud filosoofiat, kuidas see sind elus on aidanud ja kuidas see sind siin töökohal aitab?

See viis, kuidas klassikaline filosoofia probleeme lahendab, on sageli väga abstraktne, põhjusel, et mõistetesse on mahutatud ideid ja terveid protsesse. Filosoofia lugemine on sisuliselt ühe maailma aeglane ja vaevarikas avastamine. Tegin kunagi intervjuu soome filosoofi Esa Saarisega, kelle selge ja ligipääsetav raamat filosoofia ajaloost pani mind selle valdkonna vastu huvi tundma. Hiljem nõustas ta ettevõtteid, tegeles juhtimise ja protsessidega. Arvan, et filosoofia annab just oskuse ühendada nähtuste erinevaid tahke, põhjuseid ja tagajärgi, ning mitte peatuda esmapilgul ilmselgete, aga poolikute lahenduste juures. Enamasti on filosoofid ka sünteesinud oma ajastu parimaid teadmisi.

Samas tuleb muidugi endale aru anda, et maailm ei ole sidus terviklik süsteem ja alati tuleb tegutseda osalise info ja muutuvate olukordade raamides. Filosoofias haakus sellega kõige enam ilmselt ameerikalik pragmatism. Töökohal aitab pragmatism tavaliselt rohkem kui klassikaline saksa idealism.