Liina Sumera sõnas, et "Apteeker Melchiori" filmile muusikat kirjutades proovib ta olla korraga nii ajastutruu kui ka kaasaegne. "Muusika filmis ikkagi teenindab seda filmi, sümfooniat sinna kirjutada ei saa, see on selge," tõdes ta ja mainis, et kõige tähtsam on see, mis pildis toimub. "Muusika saab seda siia toetada, aga sellisel viisil, et ta ei võtaks liialt tähelepanu endale, nendes stseenides, kus teksti ei ole, seal saab muusika õitsele lasta."

Filmile muusika kirjutamine on ühele heliloojale väga äge väljakutse. "Seal on omad keerukused, omad võlud, omad valud," nentis ta ja lisas, et talle see meeldib. "See maht on tegelikult meeletu, igas filmis on umbes tund aega muusikat."

"Ma alustan ikkagi stsenaariumist, aga stsenaarium ja pildikeel on oluliselt erinevamad," selgitas ta ja mainis, et kuigi stsenaariumi põhjal saab ta teemade alged paika panna, siis lõplik töö sünnib koos pildiga. "Ühe filmi kohta on muusikaga tööd vähemalt neli kuud."

"Filmimuusika kirjutamine on koostöö, ma kirjutan midagi valmis, siis tuleb koos režissööriga üle kuulata, temal on omad mõtted, minul on omad mõtted ja siis tuleb läbi rääkida, kumma mõte on mingis olukorras parem," nentis Sumera ja lisas, et see tagasiside kulub aga igati ära, kuna protsessis sees olles ei suuda oma muusikat mingil hetkel enam kõrvaltvaataja pilguga vaadata.