Filmitegijad otsisid taotluslikult võttepaika, mis oleks neile endile võõras, et see võõristus ja ebamugavus kanduks ka "Memoriasse". Swintoni tegelaskuju – Kolumbias reisiv, kuid hispaania keeles konarlik šotlanna Jessica otsib vastuseid ühele helile, mis aeg-ajalt teda külastab. Kauni kontrastina on film ise ülimalt vaikne ja hillitsetud. Alles "Memoriat" vaadates kangastus elavalt inglise keeles iseenesestmõistetavaks muutunud seos, et "still" tähendab nii liikumatut pilti kui ka vaikust.

"Memoria" on vastand story'dele, reels'idele ja kõigele, mida saab sekundi pealt edasi klikkida. Õilis lihtsus ja vaikne suurus – need on saksa kunstiajaloolase ja arheoloogi Johann Winckelmanni ülistavad iseloomustused antiik-kunsti kohta, mis sobivad valatult hoopis selle filmi kirjeldamiseks. Antiigiga pole "Memorias" muidugi midagi pistmist, sest kogu tegevustik leiab aset Ladina-Ameerikas, kuid arheoloogia ja väljakaevamistega küll. Weerasethakulit huvitab mateeriasse salvestatu – mis on kinni kivides, luudes, esemetes ning mida nende välja kaevamine paigast liigutab. "Memorias" ei hakka ajahammas asjadele külge, õigemini aega pole – olnu on siin ja praegu ja kogu aeg.

Weerasethakuli miinimumini taandatud tegevustik, staatilised ülesvõtted, kesk-üldplaanides kadreering ja rahulikud loomulikud helitaustad muudavad olustiku koheselt ühtaegu unenäoliseks ja painavaks. Insomina on üks seisunditest, millest film Weerasethakuli jaoks alguse sai. Teiseks ajendiks plahvatava pea sündroom (PPS), mida lavastaja läbi elas. Pidev ärkveloleku ulm ja aja veniv kulg saavad osaks ka kinopublikule, muutes vaatamise hiilgavaks armu-viha suhtel põhinevaks kogemuseks, sest kel vähegi on unetusega probleeme olnud, teavad, et aeg muutub öösiti üleval püsides piinavalt lohisevaks.

Mõnes mõttes peitubki siin filmi veetlus – kerguse tajumine kõikehõlmavas seisakus ja teadmatuses. Selle seisakuga teeb Weerasethakul ruumi üksi olemisele viisil, nagu näib olevat üksi ka peategelane Jessica, pannes vaataja enda seesmise vaikseima vaikusega kohakuti, et kuuldaks kõikvõimalikke kaikumisi endas. Osadele võibki film mõjuda kui pelk valge paberileht, millel joonistatu on liiga heledate piirjoontega. Teistele lõikab seesama valge paberileht valusalt nahka, jutustades korraga kõige algusest ja lõppemisest.

Jessica ei otsi ainult teda kummitavat heli, ta otsib seda, mis selles helis edasi elab. Kõik, mida me endaga kanname, pole alati praegusest, selles on ka "meie" eelmised elud ja teistelt inimestelt antu (alguses näibki, et heli on seotud Jessica mehe surmast lähtuva traumaga). Sellised uskumused võivad tunduda eurotsentristlikule maailmavaatele võõrad, kuid pole seda Tai, Lõuna-Ameerika ega ka mitte teiste põlisrahvaste animistlike ja polüteistlike rahvausundite järgi, mis hõlmavad endas šamanismi ja esivanemate kummardamist, seejuures hingeravi, mis põhineb rännakutel eelmistesse eludesse.

Weerasethakulile ei ole see esimene kord eluringide vahel rännata. Kuldse Palmioksa võitnud "Onu Boonmee, kes saab mäletada oma eelmisi elusid" (2010) või installatiivne videoteos "Sünkroonsus" (koostöös Tsuyoshi Hisakadoga) 2019. aasta Veneetsia kunstibiennaalil kaevuvad samuti isikliku ja kollektiivse mälu küsimustesse. "Sünkroonsuse" põhimotiivid kanduvad üle ka "Memoriasse", kuivõrd nende loomeprotsess kattub ajaliselt ja geograafiliselt (Kolumbia). Veneetsias esitletud multimeediainstallatsioonis "Sünkroonsus" takistasid uinumist ka akustilised katked, mis tõid esile mälupilte kohalikust traumeerivast ajaloost.

Millisel kujul Weerasethakuli helimüsteerium paremini mõjub, kas kujutavas kunstis või filmis? Eeterlikult õndsad on mõlemad, kuid kui installatsioon toimis enam vaistlikult ja füüsiliselt, on "Memoria" eeliseks justnimelt kestvus, tegevustik (küll põgus) ja filmimeediumi audiovisuaalne endassehõlmavus.

Kindlasti tungib "Memorias" esile Weerasethakuli hea linnaruumi taju (esimese kõrghariduse omandas ta arhitektuuri erialal). Rütmi ja poeesia leiab režissöör nii Bogotá punatellistelistes parkides kui ka öösel lõugavates autosireenides. Maagilis-realistliku puutega "Memoria" delikaatses vormis on aga raske kujutada peategelasena ette kedagi peale Swintoni, kelle ripsmekarva liikumine võib ka meeleolu muutust vahendada. "Memoria" on ideaalne linateos suvepäeva, mil isegi vikatiga tihkest lämmatavast õhust läbi ei lõika ning korraks tundub, et aeg seisabki.

"Memoria" järgmine seanss toimub Kino Sõpruse Kai keskuse hoones 30. juunil.