Teater R.A.A.A.M.-i rahvusvahelised teatriprojektid on olnud edukad, kuna tänu nendele on Eestisse tulnud lavastajaid, kes varasemalt Euroopas ei tegutsenud. Üks neist on Sergei Potapov, kelle "Libahunt" ja "Richard kolmas" said positiivse tagasiside osalisteks.

Teine huvitav lavastaja, kelle R.A.A.A.M. Eestimaale kutsunud, on Damir Salimzianov, kes tänaseks päevaks saanud mitmete Maarjamaal tehtud lavastuste eest suurt tähelepanu. Viis aastat tagasi esietendunud "Praegu pole aeg armastamiseks" eest sai Harriet Toompere parima naiskõrvalosatäitja preemia. Salimzianovi eelmisi lavateoseid uurides saab teha järelduse, et oma uusima lavateose meeskonda on lavastaja kaasanud palju neid inimesi, kes on temaga varemgi koostööd teinud (ainult Elina Reinold teeb Damir Salimzianovi lavateoses kaasa esimest korda). Selle teoga sooviks Salimzianov justkui kindlustada lavaloo õnnestumist.

"Diktaator, naljamees ja liiderdaja" on jabur ja irooniline fantaasia Jaroslav Hašekist (Martin Kõiv) ja Josep Broz Titost (Kristo Viiding), kes kohtuvad Maria-nimelise prostituudi (Elina Reinold) juures. Need kaks meest vahetavad tänu veidrale kohtumisele enda arusaamu sõjast, usust, juhtimisest, inimestest ning joovad suurtes kogustes naise aetud puskarit.

Enne etenduse algust toimub saali ümber vilgas tegevus. Meesnäitlejad mängivad publiku taga noolemängu ja lavataguse ukse vahelt kostab Elina Reinoldi kurvameelne laul. Peagi tulevad Martin Kõiv ja Kristo Viiding lavale, juhatavad lavastuse sisse ning mäng läheb Ardo Ran Varrese hoogsa, üllatavalt kaasahaarava ja huvitavalt venepärase muusika saatel käima.

Priidu Adlase valguskujundus saadab lavalugu jõuliselt, illustreerides laval toimuvat, aga samas luues ka meeleolu. Põnevalt sümbolistlikuna mõjuvad vastavalt stseenile valitud värvigammad. Riina Vanhaneni kunstnikutöö on pigem lihtsakoeline (laval on nagi, kaks lauda, suur puskaripudel ja mõned toolid), aga see ilmselt oligi lavastusmeeskonna eesmärk: jutustada kolme isiksuse lugu väga väheste vahenditega. Selline lavalahendus mõjus värskendavalt ja tekitas publiku seas siiraid naerupahvakaid.

"Diktaator, naljamees ja liiderdaja" on lavastus, mis kindlasti kõigile ei sobi. See on kohati äärmiselt banaalne, minnes nilbe huumoriga enneolematutesse jaburusteni. Näitlejad mängivad tihti publikusse, kaasavad mängu ning sellega tekitatakse teater teatris tunnet.

Laval olevad tegelased on sama veidrad nagu lavastuse omapärane huumor. Martin Kõivu kehastatud Jaroslavi on mitu korda tapetud, teda on peetud idioodiks nagu oma vaimusünnitust Šveijki ning kange puskar ei hakka talle märgatavalt pähe. Kõivu energilisele, humoorikale natuurile sobib kirjaniku roll kenasti, kuid näitleja võinuks talle antud osa siin-seal mitmekülgsemalt mängida. Naljamehelikult võiks öelda, et Jaroslavi ja Josepi teise kohtumise ajaks muutub Martin Kõivu tegelane ebahumoorikalt üllatustevaeseks.

Kristo Viiding, kelle tegelane on väga lummatud Marxi ideedest ja kes tahab saada kuningaks, avanes selles lavastuses uue nurga alt. Viiding pole minu jaoks varem nii koomiline, samas ebakindel laval olnud. Diktaatorlikult sõnaks: Kristo Viidingu kehakeel on klaasikummutamisstseenides kuninglikult ekspressiivne.

Liiderlikult võiks öelda, et Elina Reinoldi poolt kehastatud sügavalt usklikku Mariat saab mõnes mõttes võtta Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistusest" pärit Sonja paralleelina. Kes on Dostojekvskit lugenud, see teab, kuidas. Reinold mängib prostituuti väga tunnetatult. Maria, kes varjab oma tõelisi tundeid nalja taha, mõjub vaatamata sellele, et ta on kolmest tegelasest ainus väljamõeldis, inimlikult. Elina Reinoldil on lavastuse lõpus väga kaunis monoloog, kus Maria räägib enda üksindustundest ja lesepõlvest, kuid tänu teater teatris võttele, mida lavalugu rakendab, ei läinud see stseen kuidagi hinge. Kuigi võinuks.

Lavastuse esimesed viiskümmend minutit ongi ülejäänud lavateosest tunduvalt paremad, sest leidub intriigi, konflikte ja Kristo Viidingu mõnusalt ekspressiivselt mängitud purjus sõduri stseen. "Diktaatori, naljamehe ja liiderdaja" viimased 40 minutit on unelevad ja ilma eriliste sündmusteta, mistõttu polnud seda huvitav jälgida. Tundub, et lavastusmeeskonna fookus on panna vaatajaskonda tavapäratute teemade (nagu Narva ajalugu, ajalooliste isiksuste olulisus tänapäeval) üle mõtlema. See on kindlasti sümpaatne ettevõtmine, aga seda oleks saanud teha natuke mitmepalgelisemalt.

Lavastuse mängupaik tekitas ka kahetisi tundeid. Publik võetakse Mäetagusel armsa kohviku ja äraootavate nägudega vastu, kuid kirvehall ise ei suutnud mind kuidagi sisse viia esimesel maailmasõjal peatuvasse lavastusse. Aga võib-olla olen hoopis mina see narr, kes pole selle lavastuse jaoks piisavalt intellektuaalne? Ei tea.  

"Diktaator, naljamees ja liiderdaja" on teater teatris lavastus, mis räägib jaburalt jaburusest ja oma nilbe huumoriga pole kindlasti igale maitsele. Lavalugu vaatama minnes tuleks kindlasti arvestada omapärase teatriõhtuga.