Loomingu Raamatukogu Kuldsari on 2020. aastast toonud lugeja ette hoolikalt valitud teoseid sarja aastakümnete saagist, toimides omamoodi täiendava filtrina. Formaat endiselt käepärane, pehmed kaaned ja vihikupaksus lubavad väärtkirjandust kaasa võtta reisile, randa või suvilasse, liimköide on kvaliteetne ning raamatud pole veel lagunemisemärke näidanud.

Suve hakul poodidesse jõudnud Kjell Westö kireromaani "Lang" uustrükk ilmus sobiva ajastusega kasvõi selles mõttes, et Westöl õnnestub alati tekitada isu sõita taas kord Helsingisse, konnata mööda tuttavaid ja vähemtuttavaid tänavaid ning suvine Helsingi on tegelikult sama veetlev kui talvine. Pealegi on suvel praamihinnad soodsamad. Kirjaniku armastus kodulinna vastu peegeldub ta detailitäpsuses, millega ta ühte või teist paikkonda kirjeldab, esmapilgul tähtsuseta tänavanimed, millega ta romaanid pikitud, moodustavad tasapisi lugeja meeltes taustavõrgustiku, omalaadse mikroskeemi, mis teatud mõttes mõjutab ka jutustuse kulgu. Westö annab vihjeid, miks ühe või teise romaani tegelased tegutsevad just neis Helsingi linnaosades, lugeja peaks sealt edasi ise uurima, avastades seeläbi linna ning ka selle ajalugu ja kultuuri. Teisisõnu, Helsingi on Westöl alati kõrvaltegelane, linn oma iseloomuga, olles ühtaegu ajastu ja selles elavate inimeste kandjaks. Tänu Google'i tänavarakendusele saab Helsingit muidugi tundma õppida ka kodust väljumata või siis teha vajalikku eeltööd kõige kogemiseks päriselt.

Westö "Lang" viib suvise Helsingi asemel pigem sügisesse ja talvisesse õhustikku, "mustaan, niljaisten lehtien kaupunkiin" (musta, ligaste lehtede linna - Ultra Bra), mis ootab lunastavat valget lumekatet. Romaan algabki hämarusest nii kujundlikus kui ka piltlikus mõttes, kui loo üles kirjutanud kirjanikule helistab keset novembriööd ta sõber, lootustandvast kirjanikust teletäheks saanud Christian Lang ja palub kiiresti, võimaluse korral labidaga, appi tulla. Langi ülestunnistustel põhinev lugu räägibki läbipõlenud staari murrangulisest eluetapist, mis viib ta vanglasse. Lugeja saab olla nii uurija kui ka kohtumõistja rollis, ainukeseks allikaks, millele tugineda, on aga süüaluse enda pihtimused, mis on pealegi vahendatud. "Lang" pole krimiromaan selle tavapärases võtmes, kus pinget hoitakse ülal kurjategija otsimise ja mõistatamisega. Pigem on "Lang" ühe kire lugu, armastusromaan femme fatale'i ning identiteedikriisis peategelasega. Haarav on romaani psühholoogiliselt mitmetasandiline ülesehitus – Langi juttu vahendav kirjanik on esimene raam, Langi ülestunnistus teine, selle sees avanevad aga Langi armastatu Sarita ja tema endise mehe Marko lood. Tekib omamoodi matrjoška-efekt, kus ühest loost koorub veelgi toorem ja jõhkrama taustaga elujoon. Lang on sealjuures vaid oma kire ja uhkuse ohver, saladuslik femme fatale Sarita aga vaid armastust, soojust ja kaitstust ihkav naine, kelle õnnetuseks on ta füüsiline ilu ja veetlus. Sarita lapse isa Marko on sealjuures varikuju nii armastajapaarile kui ka kirele üldisemas plaanis. Iga tegelase juures võib jälgida oma "breaking bad" liini, romaan lõpeb omakorda süžeelise vinjetiga, mis lubab lugejal romaanile mõttes oma järg kirjutada.