Tõnu Karjatse leiab, et "Ükskord Hollywoodis" raamat ja film täiendavad teineteist ning on mingis mõttes lausa lahutamatud, sest raamatus on stseene, mida filmis ei ole ja filmis on stseene, mida raamatus pole. Valme lisas, et raamatut lugedes tuleb hästi välja Tarantino filmisilm ja detailselt kirjeldatud filmistseenid hakkavad silme ees jooksma.

Nii saatejuht kui -külaline tõid eesti keelde tõlgitud raamatu peamisena puudusena välja selle, kuidas on raamatut toimetatud. Näitena toodi välja kirja pandud filmide pealkirjad, millest osa olid eesti keelde tõlgitud, osa tõlkimata jäätud ja osa joone alla pandud. Siiski leiab Valme, et keeleliselt on tõlge loomulik ja mitmekülgne.

Karjatse sõnul on Tarantino omapäraks mitme universumi segamine: üks universum on väga fiktiivne, teine on vahepealne ja kolmas on reaalne. Ta tõdeb, et "Ükskord Hollywoodis" on Tarantino kõige reaalsem teos.

"Paras klaaspärlimäng on kokku kõikide nende mõistetega, et mis on päris ja mis mitte," tõdes Valme.

Valme leidis, et tegemist pole raamatuga, mis lennu- või autoreisil ühe korraga läbi lugeda, vaid see on pigem pikemaajaline lugemine, mida lugedes tasub internetist pidevalt lisainfot juurde otsida.

Valme tõi välja, et Tarantinol on olemas oskus siduda väga hästi 20. sajandi keskpaiga esteetika tänapäevaga. Kuigi tegelased kasutavad tänapäevast kõnekeelt, suudab autor siiski jääda ajastutruusse atmosfääri.