Valetaksin, kui ütleksin, et Loone Otsa näidend ei ole sündmusterohke. Ühe päeva jooksul, mil antud näitemängu sündmustik aset leiab, juhtub Käpteni (Jaanis Valk) maja ümber palju. Merekaru tütar Reene (Amanda Hermiine Künnapas) saabub haigestunult isa juurde, piirivalvur Karl (Miika Pihlak) seab end Käpteni majja külalisena sisse, Hilda Warma ehk Piiritusekuninganna (Merilin Kirbits), kes vanglast põgenenud, tuleb Käsmu enda varandust otsima, Viinakurat (Tanel Saar) kuulutab aarde pärast kuningannale sõja, Virtin (Merle Palmiste) proovib kõikide muresid-rõõme kuulata ning Käpteni kaunis naine (Siret Tuula) läheb pärast alkoholiga melanhoolia ravimist alasti ujuma, ja see on ainult väike loetelu sündmustest, mida Käsmu meremuuseumi õuel näha saab.

Lavastuse tegevustik leiab aset keerulistel 1930-ndatel, kus salapiirituse vedamine oli rannakülades heaks sissetulekuallikaks. Näitemängu peategelased – Kuninganna ja Viinakurat – on küll päriselt eksisteerinud inimesed, aga nende inimeste biograafiat selles humoorikas ja actioni-rohkes suvelavastuses ei järgita. Pigem on Loone Ots keskendunud ajastu täpsele kujutamisele, sündmuste omavahelisele läbipõimimisele ning karakterite vaimukusega vürtsitamisele.

Jana Wolke kunstnikutöö sobitub ajastusse ja etenduspaika. Eriti paitasid silma mahedalt kaunid kostüümid. Valter Soosalu muusikalises kujunduses leidub huvitavaid kontraste. Muusikapala võib alata kergelt, rannaküla atmosfääri sobituvalt, ent siis võtta üles palju süngemaid toone. Soosalu muusika tekitas pinget ja oli meeldivalt tegevustikku illustreeriv.

Käsmu meremuuseumi õu on suvelavastuseks kaunis paik. Taamal lainetab meri, publiku silme ees ilutseb armas muuseumimaja, aga etenduspaiga puhul häiris see, et lavateosesse süüvida polnud kogu aeg võimalik. Vaatajate tagant oli kohati kosta automüra, muuseumi taga kalda pool, mida oli tribüünilt hästi näha, jalutasid etendusega mitteseotud rannalised ning etendust teenindavad töötajad siblisid ühest kohast teise. Väga keeruline oli mürarohkes õhkkonnas mõtetega 1930-ndatesse triivida, millest oli kahju, sest Jana Wolke ning Jaanus Nuutre nägid vastava atmosfääri loomisega suurt vaeva.

Näitlejatööd on nauditavad. Merilin Kirbitsa Hilda on kange, jõuline kuninganna, kes ennast kellelgi tõugata-tõmmata ei lase. Kirbits mängib Hilda Warma parajalt uhkeks ning ülbeks, visates ähvardavaid pilke ka vaatajaskonnale. Jaanis Valgu Käpten, kelle armastus tütre vastu on maailma kõige suurem, on näitleja poolt sümpaatselt edasi antud, kuigi Valgule pole laval väga palju tegevust antud. Tanel Saarele, kes mängib ebameeldivaid tüüpe suhteliselt tihti, tuleb kurjami roll loomulikult, võiks isegi öelda kuratlikult, välja. Saare pahalane on armutu jõhkard, kes ainult Reenega koos veedetud hetkedel näitab üles leebust ja alandlikkust.

Amanda Hermiine Künnapas sobitub õrna Käpteni tütre rolli oma armsusega. Siiski jäi Künnapase puhul mulje, et tema lavaline olek pole kõige naturaalsem. Kohati jäi tema osatäitmine kuidagi pingutatuks. Ka veetleva Siret Tuula puhul jääb gramm loomulikkusest puudu. Tuulal on väga selge, kiiduväärt diktsioon, aga tema tekstiesitus vajaks rohkem läbitunnetamist.

Miika Pihlak on piirivalvurina väga siiras ja võluv. Valvuri võimetus Reenele armastust avaldada mõjub teatud määral klišeelikult, ent on seevastu näitleja poolt usutavalt, täpse koomikatunnetusega esitatud.

Merle Palmiste Virtinit tahaks nimetada näidendi paeluvaimaks tegelaseks. Tal on huvitav minevik, eneseteadlikkust, julgust, ropp suu ning hurmavat naiselikkust. Palmiste kuidagi oskab mängida nii, et sooviks ainiti teda jälgida. Ilmselt võiks Merle Palmiste kehastada ka piiritusekanistrit ennast ning mul oleks juba huvitav.

Nüüdseks olen jõudnud arvustuses sellisesse punkti, kus pean kahjuks ise käima kuratlikel teedel ja kehastuma kriitikukuradiks, sest minu jaoks on Teater Nuutrumi mõte teha lugu salapiirituse vedajatest palju parem kui selle idee teostus. Loone Otsa näitemängu tekst on tükati äärmiselt ekspositsiooniküllane, mis muudab dialoogi puiseks, ebaühtlaseks ning seetõttu ei mõju kahekõne alati loomulikult. Inglise keeles on suurepärane ütlemine "Show, don't tell". Antud näidendis oli seda tell'imist natuke liiast.

Samuti visatakse näitemängus õhku süžeeliine, mida ei arendata piisavalt. Eriti kahju oli Reene kõrvalliinist, mis täitis loo käima tõmbamise funktsiooni, ent millega ei tehtud suurt midagi. Kuidagi lihtsakoeline tundus tolleaegse salapiirituse vedajate käsitlus, puudu jäi sügavusest ning huvitavamatest meestegelastest. Naiskarakterites oli lavateoses näiteks palju rohkem allhoovusi peidus. Lavastuse lõpp, kus Virtin ja Käpten kujundlikus keeles leivad ühte paati panevad, tundub nagu ilusa, kuid järsu lõpuga muinasjutt, aga muinasjuttu ma vaatama ei tulnud.

"Kuninganna ja viinakurat" on suvelavastus, mis kindlasti naerutab ning on sündmusterohke, aga, kurat, valetaksin, kui ütleksin, et tegu on äärmiselt intrigeeriva lavateosega.