Hiljuti Edinburgh Fringe festivali külastanud Piik märkis, et nädala jooksul külastatud 22 etendusest oli ainult üks selline, mida vaadates soovis ta saalist võimalikult ruttu lahkuda. Piik tunnistas, et saalist on ta etenduse jooksul lahkunud elu jooksul korra või kaks ning seda ka festivalidel, kus ta on teadlikult valinud äärekoha, et vajadusel etenduselt lahkuda.

"Ma olen üsna kohusetundlik ja piisavalt häbelik, et kui ma kuskil keskel istun ja etendus on isegi väga halb, siis ma kannatan lõpuni ära. Mõtlen omi mõtteid ja lähen kuskile nii-öelda teise maailma ära. Paratamatu on see, et kui asi on ikka väga-väga halb, siis kahjuks ei saa isegi omi mõtteid mõelda, sest see on nii häiriv," kirjeldas ta.

Piik sõnas, et pärast etendust ta näitlejatele kriitikat jagama ei lähe. "See kriitika andmine on tegelikult pointless, sest midagi enam ei muudeta –avastus on valmis ja inimene peab seda veel edasi mängima. Kui sa ütled talle, et kuule, see asi, mis te teete, ei ole hea, siis mis see kokkuvõttes muudab. Etendused lähevad samamoodi edasi, aga inimesel on halvem tunne seda mängida," märkis ta.

Enne seda kui lavastus publiku ette jõuab, teeb trupp mitu kuud proove, kus päevast päeva tegeletakse ühe ja sama materjaliga, mistõttu kaob Piigi sõnul tegijatel arusaam sellest, mis esialgu töötas ja mis mitte. "Muudatused tulevad koos publikuga ja see ongi teatri võlu," tõdes ta.