Mait Malmsten sõnas, et ta on tegelikult suhteliselt kinnine inimene. "Võib jääda mulje, et suhtlen vabalt, aga see on võib-olla teatav pingutus ja parema meelega ma seda ei teeks," kinnitas ta ja lisas, et samuti ei ole ta suur tähistamise inimene ning plaanis isegi juubeli ajaks minna korvpalli EM-i vaatama. "Juhtus aga see, et pidid hakkama proovid ja ma ei tahtnud teatris tüli kiskuda, et tahan minna vaba aega veetma."

Uuele hooajale läheb Malmsten vastu huviga. "Seda huvi aitab üleval hoida mõõdukus minu jaoks ehk ma ei tohi lihtsalt hullupööra tööd teha," tõdes ta ja meenutas, et kunagi kümme aastat tagasi lõppes tema jaoks see periood ära, kus ta valimatult tegigi kogu aeg tööd. "Kõik oli tore ja hoog oli sees ja siis lihtsalt sain aru, et nii enam ei tohi, ma pean lihtsalt ütlema ei ja tegema valikuid ja tekitama mingeid perioode enda jaoks, kus lihtsalt ongi vaikus."

Malmstenite perekond on aga juba põlvkondi olnud teatriga seotud. Esimesed vennad Malmstenid – Franz ja Hugo – tulid Narvast Tallinna 1930. aastate keskpaiku. Lukksepa pojad pürgisid püünele ja töötasid pikka aega üks Draamateatris, teine Estonia teatris. Franz suri kahjuks viis aastat varem, kui tema pojal Reinul sündis omakorda poeg Mait. Seetõttu kannavad ka Mait Malmsteni pojad just Franzu ja Hugo nime.

Franz Malmsten sõnas, et täpselt ta nende nimede tagamaad ei tea, kuid usub, et vanemad tahtsid seda perekonnaliini tuua ajaloost tagasi, et see jääks alles. "Need on väärt nimed," tõdes ta ja lisas, et kui vaadata tema ema poole, siis seal on järjest Hendrikud. "Ma ei tea, kui palju neid kokku on olnud, kas juba viis või kuus, kes on kõik Hendrik Toompered, võib-olla see on kuidagi meile suguvõsasse sisse ehitatud, et me võtame neid nimesid tagasi."

Mait asus kohe pärast lavakooli lõpetamist 1994. aastal tööle samasse teatrisse, mille truppi kuulus omal ajal tema vanaisa Franz. Nende aastate jooksul on ta mänginud kümneid ja kümneid suuri rolle pea igal hooajal, viimastel aastatel on publiku ja ka kriitikute lemmikud "Lehman Brothers" ja "Amadeus". Kui karjääri alguses mängis Malmsten eeskätt sirgeselgseid armastajaid ja ilusaid mehi, siis vapustav metamorfoos toimus 2010. aastal esietendunud lavastuses "Panso". 

Teatrispetsialist Margus Mikomägi sõnas, et Mait Malmsteni eriline omadus on see, et talle ei jää rumalus külge. "Ta võtab ju aeg-ajalt vastu niisuguseid töid, mis minu maitsele ei vasta, jämekoomika ja niisugused asjad ei pruugi mulle meeldida, aga ta on see näitleja, kes tuleb sellest välja, see jämekoomika ei jää talle külge," tõdes ta.

Maidu vanaema Eva Meil oli samuti estoonlane nagu Hugo. 1940. aastal abiellus ta Franz Malmsteniga ja 11. septembril on Eva Meil-Malmsteni 105. sünniaastapäev. Kui teatris tal meeldejäävaid rolle polnud, siis ilmselt iga eestlane on Maidu vanaema vähemalt vilksamisi näinud kultusfilmis "Siin me oleme" Karl Kalkuni kehastatud Ärni abikaasana. 

Eva Meil küll armastas oma poeg Reinu, aga pojapojaga kohtus alles siis, kui Mait oli 21-aastane lavakooli tudeng. Põhiline põhjus oli, et isal, kes töötas enamiku karjäärist Ugala teatri näitlejana, tekkis uus pere ning grimeerija ametit pidanud ema Maie koos toona kuueaastase Maiduga kolis Viljandist ära Tallinna.

Franz Malmsten, kes on nüüdseks üks hinnatumaid noore põlvkonna näitlejaid, end 30 aastat ühest teatris töötamas ei näe. "Aga see võib muutuda, hetkel ma tunnen, et minu kirg on filmid ning seda igas mõttes, nii näitleja kui ka lavastajana," tõdes ta.