Kristjan Kalkuni sõnul ei näita Ove Mustingu "Kalev" mitte lihtsalt spordiajalugu, vaid tervikuna Eesti ajalugu. "See on hea terviklik lugu, kus on ka omajagu tõetruud, teatud nüansside üle võib alati vaielda, samal ajal tuleb sealt hästi välja kogu olustik, inimkarakterid ja olme, mis tol ajal oli," tõdes ta ja kinnitas, et lõpus on kirsiks tordil muidugi ka sportlik võit.

Paljuski vastab "Kalevis" toimuv ka reaalsetele sündmustele. "Sergei Babenko tuli natukene varem, ta ei tulnud päris viimasel aastal, aga see ei ole nii tähtis selle filmi kontekstis," nentis ta ja lisas, et eelkõige on oluline ikkagi see lugu, mis näitab ühist kasvamist ja võitlust okupatsiooni ajal. "Praegu seda filmi vaadates taipasin, et siin on tegelikult väikeseid paralleele ka praeguse ajaga, kui poliitilised tõmbetuuled liiguvad Euroopas ja Ukraina suunal."

Tema arvates oli ka näitlejate korvpallimäng igati usutav. "Loomulikult, nii palju kui ma olen ise korvpalli näinud ja mänginud, siis ma saan aru, et reaalses elus on need kujud veel natukene suuremad ja kõik toimub veidi teise tempo pealt," tõdes Kalkun ja mainis, et samas oli ka tolleaegne korvpall palju rahulikum. "Need, kes on korvpalli palju harjutanud, saavad aru, et liigutused, mida näitlejad teevad, ei ole nii loomulikud, kui päris mängijatel, aga lihtne vaataja seda ilmselt ei näe."

"Ovega me natukene suhtlesime ja reportaažiosadega tegime ka veidi koostööd, sest kes mäletavad, siis reportaaž oli tol ajal piisavalt rahulik ning mitte üleliia emotsionaalne, aga kui sa otsid tasakaalu tõetruuduse ja mängufilmi formaadi vahel, siis kaldud pigem selle poole, mis vaatajale rohkem sobiks, mistõttu püüdsime veidi seda intensiivsust tõsta," meenutas ja lisas, et Kaspar Velberg saab selle rolliga väga hästi hakkama. "Ta on filmis omamoodi anonüümne reporter."

Spordiajakirjaniku arvates võiks vabalt "Kaleviga" ka rahvusvahelisele filmiturule murda. "Ma usun, et Euroopat kõnetab praegu väga see paralleel, kui 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses küsiti, et kuhu suunas asjad lähevad, siis praegu on need samad küsimused õhus," ütles ta ja lisas, et Euroopas ka armastatakse väga korvpalli. "Rääkimata Soomest, Lätist, Leedust."

"Ma arvan, et sellised lood kõnetavad, ja suur pluss filmide puhul on see, kuidas see inimlikust vaatest välja tuuakse, sest ka see lugu on inimeste lugu, nende elu, nende valikud, nende otsused, nende tahtmised ja mismoodi inimeseks jääda nendes keerulistes aegades," kinnitas ta.