Alustuseks selgitan kohe, et ma ei ole kaugeltki korvpallifänn. Saalist koha pealt olen elus vaadanud kindlasti alla kümne mängu, tele-eetrist umbes sama palju. Korvpallimaailmas toimuv pole mind kuigivõrd liigutanud ning ka kossufilmidega on keeruline teema – legendaarne Michael Jordani ja Looney Tunesi koostööfilm "Space Jam" meeldib tänaseni väga, Steven Soderberghi mõne aasta tagune korvpalliagendist rääkiv "High Flying Bird" jättis samas täiesti külmaks. Seega hakkasin "Kalevit" vaatama ilma igasuguste ootusteta, n-ö nulltasandilt.

Režissöör Ove Musting õnneks ei eeldagi, et tema vaataja peaks olema sündinud korvpall näppude vahel. Ühele õigele spordifilmile kohaselt lahutab ta sealt ebavajaliku ja tüütu fänniprodukti vaimu, ent tõstab samas spordi häbitult pjedestaalile. Juba esimest minutitest peale nõretab film korvpallist, kuid see on üleelusuurune korvpall, mida me tavaliselt ei näe. Sport, mida ka spordipelglik vaataja tahab elada ja hingata.

No toome näiteid. Reimo Sagori kehastatud Aivar Kuusmaa on kui häbematult cool heledajuukseline Kreeka jumal, kes endast välja minnes lükkab klapid pähe ja kuulab tuima näoga metal'it. Mait Malmsteni Jaak Salumets tundub esmapilgul lühikese süütenööriga antikangelane, kuid ka tema külma pealispinna alt sulab pooleteise tunni jooksul välja kirglik ja igati sümpaatne kuju. Need Eesti korvpalli käilakujud on filmis veel reljeefsemalt välja joonistatud ja rasvaselt alla joonitud, neist saavad omamoodi karikatuurid, kuid mitte halvustavas, vaid pigem võimestavas mõttes.

Selline lähenemine spordifilmile on kahtlemata hollywoodilik – tihe montaaž, tõhus ja hoogne stsenaarium, ka osatäitjate totakuseni rõhutatud seksapiil –, kuid Kalev mõjuski 1990. aastate alguse Eestis kui sahmakas värsket tuult otse läänest. Tüübid mängisid korvpalli Nike Air Jordanites, kohal olid tantsutüdrukud ja maskott, tiimis lõi kaasa mustanahaline George Jackson. Seda sama vaimu on Musting oma filmis hästi tabanud.

Kalevi korvpallimeeskond oligi Nõukogude Eestis kui võõrkeha, ajakirjandus tahtis neil pidevalt vaipa jalge alt tõmmata ning ja ka rahvas näitas välja oma põlgust, kuid neid käidi ikka vaatamas, neile elati kaasa ja hoiti pöialt. Nad ei tohiks inimestele meeldida (või siis vähemalt ei tohi seda meeldimist avalikult tunnistada!), kuid see paheliselt köitev kossutiim meelitas rahvast jäägitult. Oma kummalisel moel oli Kalev kui McDonaldsi hamburger või Levise teksad: midagi kauget ja kättesaamatut, erinevus oli aga selles, et neid tüüpe sai ise oma silmaga vaatamas käia.

Ei saa jätta kõrvale ka seda, et Musting on siiski paigutanud lõputu korvpalli kõrvale – võib öelda, et julgelt üle poole filmist mängitakse kossu – ka loo peagi taasiseseisvuvast Eestist. Need kaks tasandit klapivad aga orgaaniliselt kokku: Kalevi jõudmine NSVL meistriks ajal, mil kogu nõukogude masinavärk seisis veel vaid kanajalgadel, saab filmis otsekui osaks laulvast revolutsioonist. See ei ole enam lihtsalt korvpall, vaid revolutsiooniline akt, ootamatust kohast tulnud löök vastu laguneva süsteemi tagumikku. Kas see võit mängis ka päriselt nii suurt rolli? Võimalik, et mitte, kuid "Kalevi" kossu-unelmas võib ju unistada, et just tänu sellele elame praegu vabas Eestis.

Ja võimalusi unistamiseks pakub film veelgi. Mihkel Kuuse kehastatud Gert Kullamäe, kes nende meistrivõistluste jooksul kordagi varumeeste pingilt mängu ei saagi, on võrdkuju kõigile neile, kes on pidanud oma unistuse nimel pingutama, virelema, kannatama. Kullamäest sai pärast seda üks Eesti märgilisemaid korvpallureid ning ka sel turniiril pingil istumine, olgu see ükspuha kui frustreeriv ja nüristav, mängis selles kahtlemata oma rolli. Režissöörilt oli suur risk panna kossufilmi peaossa tegelane, kes kossu mängida ei saagi, aga see julge otsus kandis sajaprotsendiliselt vilja.

Kui mõtlema hakata, siis ei maali tegelikult "Kalevist" kui spordifilmist rääkimine samuti tervikpilti. Õigem oleks öelda, et see on kangelaslugu – me võtame ühe episoodi enda lähiajaloost, pumpame selle õhku täis, ehime värviliste sulgedega ja näitame, et meil pole vaja midagi häbeneda, me oleme ka uhked ja ägedad. Ja just nii peakski tegema! Äkki võiks uduses rabas kama söövate hipsterite asemel kasutada Eesti turunduskampaanias hoopis katkendeid sellest filmist? Olen enam kui kindel, et töötaks paremini.

Konkurentsitult selle aasta parim kodumaine film.