"Peace is the will of the people and the will of the land
With peace we can move ahead together
We want you to join us this evening in this universal prayer
This universal prayer for peace for every man"

See pole palve loojale, vaid iseendale ja samas kõigile korraga. Universaalne ühtsus, sisemine rahu ja ainult selle rahuga saab inimene edasi liikuda. Kõikehõlmav ning alati ajakohane sõnum, mis tuleb spirituaalsusest ja on mõeldud kõigile, ükskõik mis usku või uskumust järgitakse.

Need sõnad on vaid sissejuhatuseks, see palve manifesteerib end mantralikus, ent vabas muusikalises vormis nimega "Hum-Allah-Hum-Allah-Hum Allah", nagu suur osa Pharoah Sandersi elutööst, mida tuntakse üldiselt spirituaaldžässi nime all. Sanders, kes lahkus meie seast 81-aastasena, oli viimane suur spirituaalse džässivormi viljeleja selle algsest kuldajastust ja seda kuni elu lõpuni, tema viimane album üllatuslikult ilutsemas 2021. aasta ERR-i kultuuriportaali aasta albumite esikohal.

Spirituaaldžäss elab kaasajal teatavat uut tulemist nii uue generatsiooni artistide kui ka austajate seas. Ameerika tenorsaksofonist Kamasi Washington juhib kaasaegset spirituaalset lainet sama instrumendi ja lähenemisega mis Sanders, DJ-d alustavad oma mixtape'i või esinemisi Alice Coltrane'i või Sandersiga, mõlemad erinevatel viisidel meelitamas noori selle avangardse allžanri võlude suunas.

Midagi ajatut ja ajastust eemal seisvat on spirituaaldžässis, mis ehk peegeldab selle muusika sisemist rahu ja universaalset sõnumit. Kuid tegu on siiski avangardse ja tihti äärmiselt nõudliku muusikaga, märksa enam, kui modaalne ja bebop džäss, ning Pharoah Sanders oli selle ehk kõige jõulisem kehastus ning kindlasti kõige pikaajalisem viljeleja.

"Trane oli isa, Pharaoh oli poeg ja mina Püha Vaim," kehtestas avangard-saksofonist Albert Ayler. Kõik teed viivad siinkohal John Coltrane'i suunas. Sünninimega Farrell Sanders oli muusikalise pere taustaga oma käe valgeks saanud bluusibändidega, kuid leidis oma tenorsaksofoniga tee New Yorki, kus 1960. aastate algus polnud noorele Sandersile kerge.

Pannud oma pilli panti või aeg-ajalt maganud metroojaamades, oli vähemalt New York uue džässi kihava keskusena pulbitsemas võimalustest, ja Sanders leidis varajasi vabadžässi viljelejaid nagu Sun Ra või Don Cherry, kellelt õppida ja kellega improviseerida. Oma esimese bändiga jäi ta silma John Coltrane'ile, kes oli just murdmas uutele territooriumitele meditatiivse kõrghetkega "Crescent" 1964. aastal.

Coltrane leidis Sandersis vajamineva jõu, et avardada džässi piire, või õigemini selle konventsioonid täielikult hüljata. Coltrane'iga lindistati mõned esinemised, mis jätsid traditsioonid täielikult kõrvale emotsioonide ja helide jaoks – "kihtide kaupa helisid", nagu Coltrane'i lähenemist kutsuti. Sandersi agressiivne ja toores jõud, mis tihti eiras helistikke, oli perfektne salarelv selle uue maailma avastamises.

Kulminatsiooniks oli 1965. aasta meistriteos "A Love Supreme", mis on paljude jaoks spirituaaldžässi supernoovalik avapauk, mille järel mängis Sanders Coltrane'i albumil "Meditations". Sanders oli saanud kirja ka oma esimese albumi bändiliidrina, kuid ei avanenud tõeliselt enne 1967. aasta albumit "Tauhid".

See oli ka aasta, mil "isa" John Coltrane lahkus. Samas oli see murranguline aasta Ameerika popkultuuris: Armastuse Suvi, rahu, vaba armastus ja harmoonia ning popmuusika kiire areng uutesse, tihti idamaistest võngetest mõjutatud lüsergilistesse suundadesse. Juba eelneval aastal oli folk rock'i grupp The Byrds avaldanud austust Coltrane'ile loos "Eight Miles High" ning biitlid albumil "Revolver".

Ent kus läänemaailma Armastuse Suvest joobnud keskklassi valge noor puutus idamaiste spirituaalsete teadvustega kokku parimal juhul pealiskaudselt, siis spirituaaldžäss leidis kaugete maade müstitsismis vundamendi. Sandersi "Tauhid" viitab islami monoteistlikule ühtsusele ja on ühtlasi üks esimesi puhtaid spirituaaldžässi albumeid.

Coltrane oli läinud, kuid temaga koos töötanud Sanders ning tema lesk Alice Coltrane võtsid mantli üle ja kümnendi vahetuse kandis avaldasid nii koos kui eraldi spirituaaldžässi peamised teosed. Ainuüksi 1969. aastal töötas Sanders neljal albumil, sealhulgas sissejuhatuses mainitud palvet kandval "Jewels Of Thoughtil" ning oma signatuursel meistriteosel "Karma", mis toob esile Sandersit sügavalt inspireerinud India karmilise spirituaalsuse.

India spirituaalsust peegeldab ka Alice Coltrane'iga tehtud "Journey In Satchidananda", mis viitab samanimelisele swam'ile, ning "Ptah, The El Daoud", kus India ja Aafrika mütoloogiad segunevad. Mõlemad on Alice Coltrane'i suurteosed, kuid kus Alice juhib muusika oma sillerdava harfiga õhku seisma jäävasse meditatiivsesse idülli, on Sandersi albumid tihti ühe või kahe intensiivselt areneva palaga plahvatuslikud, juhitud liidri toorelt jõulise, moondatud tenorsaksofoni pursetega, mis on nii unikaalsed just oma helis, et neid ei saa segamini ajada kellegi teisega. Nagu on koheselt äratuntav ka Fela Kuti trompeti signatuursaund, nii on ka Sandersi agressiivne tenorsaksofoni käsitlus. Kuid muusika on endiselt spirituaalne, rahu otsiv rännak, Sandersi lähenemine on lihtsalt sedavõrd ekspressiivsem ja emotsionaalsem.

Lisaks India ja Araabia mõjudele oli Sanders varakult tugevalt Aafrikast mõjutatud, kõige ilmselgemalt end Egiptuse tiitliga nimetades. 1971. aasta "Thembi" vaatas tugevalt Musta Mandri suunas, olles samas lahti öelnud pikkadest mantralikest paladest lühemate ja väga varieeruvate tükkide kasuks. Nende hulgas ka üks spirituaaldžässi tuntumaid palasid "Astral Traveling", mille lõi algselt jazz funk'i meister Lonnie Liston Smith, olles Sandersist inspireeritud.

Spirituaalne lähenemine nii tagamõttes kui muusika ka seadistamises nakatas paljusid teisi üsna erineviad meistreid – Smith, Don Cherry, Rahsaan Roland Kirk ja paljud teised. Selles muusikas oli ka aafrika-ameeriklaste jaoks tuntavat eneseteadvust – afrotsentrilisus, mis kasvas 1960. aastate teises pooles käsikäes tsiviilõiguste liikumistega, väljendus nähtavamalt funk'is James Browni või Gil Scott-Heroni otsekohesuses, kuid samuti avangarddžässi kompromissituses. Sanders oli selle üks peamisi käimalükkajaid ja edendajaid, kasvades kümnendite jooksul oma olulisuses ja mõjus.

1980. aastatel võis Sanders isegi luua konventsionaalsemaid, ent siiski hinnatud albumeid nagu "Journey To The One" või suisa jazz funk'i 1993. aasta ühisalbumil Ed Kellyga. 1990. aastatel ja nullindatel tihenes Sandersi koostööde kalender, Bill Laswellist või Last Poetsi Umar Bin Hassanist kõige viimase üllitiseni, 2021. aasta "Promises" koos elektroonilise produtsendi Floating Pointsi ja Londoni sümfooniaorkestriga.

Sandersi lai ampluaa ei peitnud aga kunagi tema spirituaalsust ja erinevad Aafrika või idamaade müstitsismid olid läbivaks jooneks elu lõpuni, mida on tunda ka pehmemal lõppteosel "Promises", mille kokkusulavate liikumistega naaseb ta oma mantraliku algse retsepti juurde. Pharoah Sanders polnud mitte ainult üks saksofoni jumalusi, vaid oma üle 60-aastase karjääriga viis džässi uutesse paikadesse, mõjutas elektroonilist – just ambient – muusikat ja samuti psühhedeelilist muusikat 1960. aastatest tänapäevani.

Tema, Coltrane'ide ja teiste tohutut pärandit hoiavad nüüd elus Kamasi Washingtoni näitel suurtegijad, kelle albumid nagu "The Epic" võtavad oma aina kasvavad joovastavad kulgemised otse Sandersi vihikust, või erinevaid mõjusid segavad loojad nagu meie kohaliku plaadifirma esindatud ja Tallinnaski käinud Austria saksofonist Muriel Grossman.