Lavastaja sõnul räägib Jõerüüdi kirjutatud näidend loo sellest, kuidas Meri 1992. aastal presidendiametisse astus ja käsitleb tervet tema esimest ametiaega, mil ta pidi erakordsel ja murrangulisel ajal taasiseseisvunud Eestit juhtima.

Kuigi lavastus räägib valdavalt Meri esimesest ametiajast, leiab sealt ka viiteid tema varasemast tegevusest kirjanike liidus, soome-ugri kultuurist filme tehes ja tööst suursaadikuna Soomes.

"See on üks osa sellest, kuidas Lennart presidendiks kujunes. Kui ta oli noorem, siis paljud sõbrad ja kaasteelised ütlesid, et küllap tema iseloomuomadused ja anded leiavad selle õige rolli – ta oleks justkui terve oma elu selleks presidendiametiks valmistunud. Kõik tema varasemad rännakud, kogemused ja lapsepõlv käivad temaga kaasas ja see kajastub ka selles näidendis," selgitas Laumets.

"Lennart. Pöördtooliaastad" on Jaak Jõerüüdi esimene näidend. Laumets tunnistas, et Jõerüüdi tehtud töö meeldis talle alates esimesest hetkest. "See on minu meelest eriti tore, et see on esimene näidend ja ta kirjutab teistmoodi, kui me oleme võib-olla mingil määral harjunud," selgitas ta.

"Kui minu poole pöörduti ja ma seda näidendit lugesin, siis oli ikkagi suur töö sellesse aega ja materjali ennast sisse töötada, ning seda uurimistööd teha, kuna ma pole sellel ajal elanud."

Laumetsa sõnul alustati lavastust ideest teha Meri aeg nähtavaks. "See aeg tähendab ka seda, kuidas Lennart üldse maailma, elu ja inimest nägi ning tunnetas. Tema ajakäsitlus oli 35 aastat tulevikku vaatav ja kuni esivanemateni tagasivaatav. Ta positsioneeris ja ajastas ennast nendel alustel, et me ei mõtle ainult selle peale, kuidas tänane või homne päev mööda saata, vaid me töötame pikka tulevikuperspektiivi silmas pidades ja minevikku meeles pidades."

Lavastuses kehastab presidenti näitleja Ivo Uukkivi. Laumets tõdes, et peaosatäitjat valides tundis ta väga palju Meri kohaolekut, mistõttu tuli valik väga loomulikult.

"Lavastaja jaoks on üks olulisemaid asju see, millised on need inimesed, kellega koostööd tegema hakatakse, kuidas trupp kokku pannakse ja kust leida õiged näitlejad õigetele rollidele. Kui Ivo mõttesse tuli, siis oli see kohe algusest peale äratundmine," selgitas ta.

Uukkivi sõnul ta laval Merit parodeerima ei hakka. "Me ei tee paroodiat ja imiteerida ka ei taha, aga kui tuleb midagi temale iseloomulikku, siis ma sellele vastu ei hakka. Kuna me oleme nii palju materjale läbi töötanud, jääb sealt nii või teisiti midagi külge, aga spetsiaalselt ma sellele tähelepanu ei pööra," tõdes ta.

"Meil oli algusest peale see idee, et imiteerimise ja paroodiategemise teed me ei lähe, sest seal on veel palju tegelasi, kes praegu elavad ja keda me hästi teame. Meie püüd on olnud tabada midagi olemuslikku selles inimeses ja me pole keskendunud sellele, kuidas ta täpselt istus, astus, välja nägi," lisas Laumets.

Lavastaja sõnul lähtub lugu sellest, et nii nagu ka Lennart Meri, peab ka riik näitama, et tal on sisu, ning kasutama parimaid võimalikke vahendeid selleks, et 1990ndatesse mitte kinni jääda.

"Kui Lennart mõtles 35 aastat ette, milline Eesti tulevik võiks olla, siis vaadates, kus me praegu oleme, arvan, et see ei ole ainult tänu Lennart Merile, vaid selle taga on väga palju inimesi. Meil on ikkagi väga hästi läinud, vaadates, kuidas mõnel teisel saatusekaaslastel läinud on."

Laumetsa sõnul on Jõerüüdi näidend tõsine draama, kuid siiski leiab seal ka mingil määral huumorit. "Lennart Meri juhtimisstiili kohta öeldi, et kuigi väga palju tehti tööd, ei olnud huumor sellest kunagi kaugel," selgitas lavastaja.

"Need teemad, mis olid 1990ndate alguses Eesti vabariigis, jooksevad praegu väga paralleelselt nende teemadega, mis toimub Ukrainas. Lennarti jaoks oligi kõige olulisem küsimus see, et Vene väed saaks võimalikult kiiresti Eesti vabariigist välja viidud. Kui see oleks pikemaks veninud, siis me ei tea, missuguses Eestis me praegu oleksime."