TOOMAS HENDRIK ILVES (irooniliselt): Tiigrihüpe ei ole teater, see on tulevik. Meie tulevik.

LENNART MERI (noomivalt): Vaata, mul pole hetkel valitsust, et küsida juurde raha sellele eelarvele, kust makstakse telefoniarveid, muidu ma kirjeldaks, milles sa eksid praegu.

Telefonikõne Kadriorust Washingtoni ei ole Jaak Jõerüüdi näidendi ega Karl Laumetsa lavastuse "Lennart. Pöördtooliaastad" võtmehetk. Kaugeltki mitte. Aga… – sõnal "aga" on Jõerüüdi teksti arhitektuuris ilmekas ja sisuline koht – kriipima jääb ometi. Näidendi kuuendas episoodis "Skandaalid" mängib Toomas Hendrik Ilves iseennast. Ta ilmub ekraanile stiliseeritud videopildis, ajavahe tõttu pahuravõitu, unine. Aga ka iseloomuliku lõdva üleolekumaneeriga, milles ei puudu tibake eneseirooniat, kumab läbi Ilvese kuulus lause "mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi". Antud kontekstis mõjub see valusalt.

Tahan esmalt täpsustada, teatriajaloolise tõe huvides, et Egon Nuter on näitelaval murdnud välja Lennarti rolli "oivalise ja südamliku sarži" mõõtkavast (Jaak Allik, "Pöördtoolielu pöördtooliaastad", Sirp, 28. oktoober 2022). Seejuures alahindamata meisterlikku komöödia-Lennartit. Aga oluline žanrivahetus sündis kahes Variuse teatri lavastuses: "Lennud", kus Tallinna lennujaamas kohtuvad vanem ja noorem Lennart – Egon Nuter ja Priit Volmer (autor Heidi Sarapuu, lavastaja Alo Kõrve, 2017) ning "Treffpunkt – Berliin" (autor-lavastaja Heidi Sarapuu, 2020). Olgu see meeldetuletus edaspidi toeks teatriprotsessi mõtestamisel.

Karl Laumetsa lavastus haarab kaasa algusest lõpuni. Esimese vaatuse poolteisttund möödus kui silmapilk. Teine vaatus köitis samaväärselt. Finaal, "Riigipea kõne", paneb sügava tänuga kuulama presidendi iga sõna, mõtet, pausi. Olen tänulik, et mulle võimaldati ideaalne vaatepunkt Viimsi Artiumi suure saali esireas. Nägin lähiplaanis peaosatäitja Ivo Uukkivi silmi ning iga miimikanüanssi, nii Lennarti kui teiste rollides.

Kuna kaasa mängivad ka NO99 truppi kuulunud näitlejad, sähvatas viivuks arusaam, kui määrav on Laumetsa lavahelistikus lugupidav, süvenev tõsidus. See ei välista kergeid ja kargeid huumorinüansse, aga lavastuse iseloomustamiseks on kohaseim sõna just väärikus.

Vaatasin 30. oktoobri etendust, ostsin ka Jõerüüdi näidendi. Pole veel jõudnud tekstikihtidesse süveneda, olen lugenud üksnes linnulennult. Põnev saab olema uurida lavastaja kärbete süsteemi. Tegelaste kommentaare Ajaloo Häälele on laval tublisti kahandatud. See lähtub Anu Lambi isiksuslikust kohalolekust. Anu Lambi osalust on põhjust võrrelda Jutustaja rolliga lavastuses "Kalevipoeg" (Vanemuine, 2018). Ajaloo Hääle tähelepanelik vaatlejapilk tundub isegi olulisem kui tekst. Ajaloo Hääleks saab ka Robert Jürjendal, musitseerimas lava kohal, muusikahelid jagamas nii aega kui ajatust.

Ivo Uukkivi kontsentreeritus ja missiooniteadlikkus Lennart Meri lavaelus on absoluutne. Rollilahenduses on kasinamalt teravust, intonatsioonide ja emotsioonide kontraste kui näidendi remarkides, aga seda määravam sisemine intensiivsus, mõtteilma vaimukas vaimsus, sõnastamise sarm. Emakeele teema kompromissitu järjekindlus lõikub vahedalt nüüdisaega. Vene vägede lahkumise teema puudutab valusal ajakajatasandil. Üks Uukkivi rolli kulminatsioone on Lennarti šamaanitrummiga rütmistatud südamevalumonoloog, musikaalne väljahüpe presidendi laitmatust enesevalitsusest.

Kõrvalrollidele kuuluvad humoorikad vinjetikesed: näiteks peaminister Mart Laari (Ragnar Uustal) võidurõõmus viide Margaret Thatcherile või pressinõunik Enn Eesmaa (Tõnn Lamp) edev muie oma naudisklevast sõnaseadmisest. Lavastuse printsiibiks pole paroodilisus ega imitatsioon, näitleja väline sarnasus rolliga ei ole eesmärk. Kummatigi tekib mõne nüansi kaudu olemuslikum äratundmine. Rasmus Kaljujärve kahes eriilmelises rollis: bravuurse Boriss Jeltsinina Meri unenäos ning Urmas Otina, kelle intervjuus kõige täpsemad Oti vakatavad pausid. Vastustega ses telesaates paotab Eva Koldits kõnekalt Helle Meri saatust.

Usalduslikud ja õhulised on Meri kohtumised Jaan Krossiga, kirjaniku rollis tabab ja tunnetab Gert Raudsep midagi väga olemuslikku. Tähenduslikkust lisab kaasteeliste dialoogidele Uukkivi ja Raudsepa kursusekaaslus (lavakunstikateedri 15. lend).

Mõistagi pole juhuslik viimase episoodi misanstseen: oma 162. kõne peab Lennart juba ise Ajaloo Häälena. Huvitav, et kõnemehe ekraanile projitseeritud kaks nägu ei sarnane üldse Uukkiviga ega ka Meriga. Küll aga heiastub näojoontes Jaan Krossi, Voldemar Pansot, veel kedagi…

Kummitama jääb Lennarti viimane lause, suunatud vahetult saali. See on rida Koidula ja Ernesaksa laulust: "…ta siiski elab südames." Aga miks "ta elab", mitte "sa elad"? Selle küsimuse jätavad Jõerüüt ja Meri vaataja südamesse tuikama. Ivo Uukkivi pilgu soojuses ja isiklikkuses peitub vastuse võimalus.

PS. Ah et milles eksis Ilves, üleolekuga vastandades tiigrihüpet ja teatrit? No see peaks olema ilmselge. Karl Laumetsa lavastus kinnitab: teater kui inimeste kohtumispaik oli, on ja jääb.