Alates lavakunstikooli lõpetamisest 2018. aastal oled sa tegutsenud vabakutselise lavastajana ja toonud lavale kuus lavastust. Kõik eri teatrites. Kas sul ongi eesmärk töötada lavastajana kõikides eesti teatrites?

Ega ma ei ole sellist eesmärki endale otseselt sihiks võtnud, aga nüüd, kui nii paljudes teatrites on juba käidud, siis miks ka mitte. Vaatame, kuidas see asi läheb.

Kuidas sa Ugalasse sattusid?

Ugalasse kutsus mind Tanel Jonas, kes vaatas minu Vanemuise teatris tehtud lavastuse "Mitte midagi" esietendust. Ja siis juhtus selline ääretult lahe ja veidi filmilik moment, et tuleb esietenduse peol ühe teatri loominguline juht sinu juurde ja ütleb, et kuule, sa võiksid meie juurde ka tulla. Sealt edasi hakkasime Taneliga koos juba arutama, mis see konkreetne materjal võiks olla, mida Ugalas lavale tuua, ja ühel hetkel ma jõudsin Phillip McMahoni näidendini "Come on Home", mis eesti keeles sai pealkirjaks "Tule õige koju".

Kuidas see iiri peredraama sinuni jõudis ja miks otsustasid just selle materjali lavale tuua?

Üha rohkem ja rohkem ma märkan, et siin elus on väga suur roll juhusel. Ka selle näidendi leidsin ma juhuslikult. Mul on arvutis tuhatkond näidendit ja aeg-ajalt ma siis otsin ja "surfan" selles failide hulgas. Ma ei mäleta, miks ma just selle näidendi otsustasin lahti teha, aga juba paari esimese lehekülje järel tekkis mul äratundmine, et midagi seal on ja ma tahaksin selle teksti lavale tuua.

Aga nüüd, kui te olete selle näidendiga juba poolteist kuud proove teinud, mis sa nüüd ütleksid, mis on selle põhiline sõnum või mis sind praegu kõige rohkem köidab? Ma ise mäletan, et kui ma seda näidendit esimest korda lugesin, siis mulle väga meeldis autori huumor. Aga meeldis ka tegelaste "elusus" – keegi neist ei olnud stereotüüpne ja kui keegi isegi alguses selline tundus, siis hilisemate stseenidega paljastus, et see oli olnud ainult tegelase kaitsekiht.

Mis mind ka kohe haaras, on, et need tegelased on hästi toored ja ilma igasuguste filtriteta, aga siiski varjavad nad väga paljut. Ma ütlesin ka näitlejatele kohe esimeses proovis, et see on selles mõttes huvitav näidend, et siin ei ole ühtegi kangelast, kelle järgi teisi tegelasi hinnata või kellega kõrvutada. Keegi neist ei ole käitunud 100% õigesti.

Aga lavastuse sõnumi võtaksin ma kokku järgmise mõttekäiguga: mida rohkem sa mustust vaiba alla lükkad, seda ebamugavamaks läheb sellest vaibast ülekõndimine. Seda kiiremini läheb see vaip hallitama ja lõpuks on hais juba nii õudne, et tekib küsimus, miks ma juba ammu seda ära ei ole koristanud.

Kuna iga sinu järgmine lavastus on lavale jõudnud uues teatris, siis on sul ju trupis iga kord ka uued inimesed – näitlejad, kellega sa ei ole varem koostööd teinud.

Laias laastus küll jah. Mul on olnud alati vähemalt üks n-ö lähedane inimene. Kas siis kursusekaaslane või nüüd näiteks Ugalas näitlejatest Lauli Koppelmaa õppis minu vanemal kursusel ja Oskar Punga jälle nooremal, mis tõttu neid ma tundsin juba kooliajast. Aga sellegipoolest oleme me uutes rollides. Koos töötanud me varem ei ole. See on jah teema, mille peale ma olen ise ka mõtelnud. Sest ega ma ei ole tegelikult seda tüüpi inimene, kellele tohutult meeldiks kogu aeg uute inimestega tuttavaks saada ja seeläbi ka iseennast uuesti nende kaudu defineerima hakata. Aga eks see lavastaja töö ole selline ja midagi mind selles inspireerib ja ega ma ei tunne, et uute inimestega töötamine oleks tohutu katsumus.

Ometi võiks arvata, et teadmatust ja riski on iga kord siiski rohkem?

Absoluutselt. Ma pean iga kord aru saama, kuidas inimesed töötavad. Mis tüüpi näitleja keegi on. Ja lisaks sellele on ka konkreetne teater seal ümber iga kord uus ja asju tehakse teistmoodi. Harjumused ja kombed on teised. Eks ta väljakutse ole.

Erinevalt näitlejatest, kes on alati uued, on kõikidel sinu lavastustel sama kunstnik – Eugen Tamberg. Mis teid Eugeniga seob ja miks te olete otsustanud juba seitsmendat korda koos lavastuse luua?

Ma ei teagi, kas me oleme koos selle otsuse langetanud. Iga kord on teda minu ettepanekud huvitanud. Mulle väga meeldib, kuidas Eugen mõtleb ja meil on ühine loominguline protsess. Meile mõlemale meeldib asjad valmis mõelda. Me kumbki pole seda tüüpi, kes tahaksid viimase hetkeni otsi lahti hoida, et äkki tuleb veel mõni idee. Mõni ilmselt ütleks, et ma olen loojana piisavalt konservatiivne. Mulle väga hästi sobib, et lavakujunduse kavandid on valmis, et ma tean, milline lava mind ees ootab. See kõik on meil omavahel läbi arutatud, mingeid üllatusi ei ole. Aga üldiselt iga kord, kui me oleme midagi koos teinud, siis olgugi et me oleme koos selle lavakujunduse läbi mõelnud, on ikkagi üllatusmomente, mis paljastuvad alles lavaproovide käigus. Vahel on Eugenil need sinna juba varem mõeldud  ja mina lihtsalt ei märganud neid enne, aga vahel on üllatusi ka meie mõlema jaoks. Ma arvan, et seda sorti ühise keele rääkimine hoiabki meid koos.

Lisaks lavakoolile on sul ka kunstiakadeemia taust. Kas sa ei ole mõelnud ise oma lavastusele ka kunstnik olla?

Muidugi olen mõelnud. Ma arvan, et kunagi ma vähemalt ühe korra tahaksin seda tõesti ka proovida. Luua igas mõttes autorilavastus. Nüüd ma juba vaikselt tunnen, et olen lavastajana jalgu alla saamas, aga esimesed aastad pärast kooli lõpetamist piisas täiesti sellest, et vastutada lavastajana. Kui panna sinna juurde, et olla samas protsessis veel lisaks kunstnik ka, siis ma oleksin ilmselt läbi põlenud või ennast hulluks mõelnud. Mul on väga hea meel, et mul on meeskond ja kõik kohustused ja mured ei kuulu otseselt minu vastutuse alla. Aga jah, ma arvan, et kunagi ma selle sammu astun. Selleks pean ma lihtsalt õppima mõisteid, nagu näiteks "pruss". Ma pean endale selgeks tegema, et mida millest üldse ehitada saab. Ütleme nii, et materjaliteadus on miski, mida ma peaksin juurde õppima, aga visuaalne mõtleja olen ma küll.

Kas ma eksin, kui väidan, et Johan Elm on üks eesti teatri noorema põlvkonna tugevamaid psühholoogilise teatri lavastajaid?

Ma pööran selles väites ümber ainult ühe sõna – tugevamaid. Ei ole minu asi seda enda kohta öelda. Aga ma olen kahtlemata noorema põlvkonna psühholoogilise teatri lavastaja. Ma olen ise ka selle üle mõelnud, sest arvatakse ju tõesti, et noored peaksid tegema midagi uut, midagi teistmoodi, midagi lõhkuma. Aga ma ei tunne, et mul oleks vajadust lõhkuda.

Sa ei taha hüüda nagu Konstantin Treplev Tšehhovi "Kajakas", et vaja on uusi vorme?

Ma vajan uusi vorme, aga ma tahan olemasolevaid vorme parandada, mitte neid ära lõhkuda ja midagi täiesti uut teha. Mul on omad asjad, mis mind teatri juures paeluvad, ja ülesanded, mille puhul ma näen, et mina pean need teatris lahendama. Asjad, millega ma ei ole rahul ja ma tahan teha neid paremini. Aga kõik see jääb psühholoogilise sõnateatri mänguväljale.

Oleksid sa valmis tooma näiteid?

Ma väga naudin tekstianalüüsi, aga ikkagi tuleb ette lavastusi, kus ma näen, et lavastaja töös näitlejatega on tekstianalüüsis jäänud mingid kihid kaardistamata. Või kui need on ka kaardistatud, siis mingil põhjusel ei tule see läbi. Ma vaatan lavastust ja kuulen sõnu ja intellektuaalselt mõistan, et nende sõnade taga on nii palju, kuid samas ma ei näe, et selle taustamaailmaga seal laval midagi tehtaks. Ma ei näe teist plaani. Psühholoogilise sõnateatriga käib kaasas selline hinnang nagu "mugavus" või mõnikord "mandumine", aga ma arvan, et asi ei ole psühholoogilises teatris kui sellises, vaid asi on selles, kuidas seda on lavastatud. Ma tahan oma visuaalse kunsti tausta, oma oskusi ja oma kriitilist meelt tekstide suhtes rakendada psühholoogilise teatri värskendamiseks ja võimendamiseks, et see oleks täpselt sama haarav ja täpselt sama kõnetav ja enneolematu kui mõni avangardlavastus.

Ometi ei ole sa kordagi lavastanud klassikat?

Ei ole tõesti. Kooli lõpus tekkis selle suhtes teatav tõrge. Ilmselt seoses asjaoluga, et koolis pidime me klassikat väga palju lugema, mis oli ka absoluutselt õige. Aga eks ma olen ka selline turvaline. Ma ei tahtnud kohe liiga suuri ampse võtta ja seetõttu ei olnud Tšehhov või Shakespeare ka minu esimene valik. Aga nüüd just viimaste kuude jooksul olen hakanud mõtlema, et lähitulevikus peaks vist ikka ühe Shakespeare'i tegema. Vaikselt jõuan selleni. Ma sisendan iseendale kogu aeg, et mul ei ole kiire. Ma ei pea kohe kõike tegema, mis sest, et on tunne, nagu peaks. Küll jõuab.

Aga kui Shakespeare, siis tragöödia või komöödia?

Tragöödia.

Sinu näidend "Vask" võitis 2017. aastal näidendivõistlusel kolmanda preemia. Miks sa seda lavale ei ole toonud?

Mul on olnud võimalus "Vaske" nüüd kahel korral lavastada esimese lugemise või kuuldemängu vormis. Kahe erineva trupiga. Ja mulle täiesti piisas. Ma kardan, et kui ma seda tegema hakkaksin, siis hakkaks mul lihtsalt igav, sest ma tean liiga täpselt, mis ma sinna sisse olen kirjutanud ja avastada väga enam midagi poleks. Ja ma kardan ka, et võib-olla tekiksid käärid, kui keegi trupiliikmetest mõistab seda hoopis teistmoodi ja siis see uus pilt ei mahuks enam minu tervikusse. Ma pigem näeksin hea meelega, et keegi teine võtaks selle näidendi lavastada. Mina omalt poolt annaksin lavastajale täieliku tõlgendusvabaduse.