Tomusk rääkis, et tänavu on Eestisse tulnud umbes 60 000 Ukraina sõjapõgenikku ja keeleamet on võtnud seisukoha, et esimese aasta jooksul, kui nad siin on, nad neile keeleoskuse kohta ettekirjutusi ei tee, vaid nõustavad, kus nad saaksid keelt õppinud – olgu tegu tasuta võimalustega internetis või keelekursustega. See, et neil keeletunnistust ei ole, ei tähenda aga, et nad tööd teha ei tohiks.

Ta märkis, et ukrainlased, kes siia tulevad, räägivad valdavalt vabalt vene keelt ja neil oleks väga lihtne integreeruda meie venekeelsesse keskkonda. "Huvitav on see, et neil on pigem motivatsioon panna oma lapsed eesti kooli ja integreeruda eestikeelsesse ühiskonda. Paljudel juhtudel näeme arusaadavatel põhjustel soovi vene keelest, mida nad väga hästi oskavad, distantseeruda."

Tomusk tõdes, et ta ei saa öelda, et Ukraina teenindajate kohta on kaebusi rohkem kui siinsete pikaajaliste Vene venekeelsete teenindajate kohta. "Kui tegemist on sõjapõgenikuga, siis me ütleme, et teil on vot nii palju aega ja praegu ettekirjutust ei tee, aga ütleme, kus kohas, mil moel oleks võimalik eesti keelt õppida."

Ta tõi välja, et tema käest on küsitud, kui palju võtab aega, et õppida keel ära A2, B1 tasemel, et minna teenindussfääri ja tema teab juba praegu inimesi, kes on tulnud siia märtsis-aprillis ning juba A2 taseme ametlikult saavutanud. "Nii et tegelikult on võimalik seda korraldada. Meil kõigil on oma probleemid ja väikesed takistused, aga need kõik on ületatavad."

Kui inimene kursustele kohale ei saa minna, siis veebipõhised keelekursusi Keeltee ja Keeleklikk saab kasutada kodus Need on küll vene keele põhjal, aga üldiselt arusaadavad ja neid kasutatakse väga palju, lisas ta.

"Haridusministeeriumi kolleegid on öelnud, et pärast seda, kui algas sõda ja tulid sõjapõgenikud, on nende keeleõppeplatvormide kasutamine järsult kasvanud. See näitab, et neil inimestel on motivatsioon. Kui ma ütlen, et me võiksime ise olla keeleõpetajad, siis [mõtlen sellega seda, et] me peame seda motivatsiooni lihtsalt toetama."

Tomusk jätkas, et ka sellistes kohtades, kus eesti keelt teenindamiseks vaja ei ole – vabrikutes, tehastes jne – on töökaaslastel hea võimalus neid toetada, õpetada iga päev selgeks paar sõna.

"See pinnas on väga soodne. Kui läheb paar aastat mööda ja eestlased justkui ei taha neid vastu võtta, siis nad liiguvadki Vene kogukonna poole. Me ei tohiks lasta seda lubada. /–-/ Palju parem on, kui me lubame need inimesed eestikeelsesse inforuumi."

Eesti keele oskus ei pruugi Tomuski sõnul tähendada seda, et Eestisse sõja eest põgenenud ukrainlased siia ka püsivalt jäävad. "See võib olla argument, aga minu jaoks on argument see, kus on minu kodu ja juured. Tõenäoliselt mujale elama tahavad jääda need, kes ei ole veel aru saanud, kus nende juured on," selgitas ta.

"Praegu mulle tundub – kui paljud on praeguses sõjaolukorras läinud juba praegu sinna tagasi – et valdavalt ukraina inimestel oma juurtega probleeme ei ole. /–-/ Aga loomuliult, teatud hulk inimesi jääb siia."

Rääkides sellest, mis saab inimesega siis, kui aasta saab täis ja vajalikke nõudmisi täidetud ei ole, selgitas Tomusk, et kui toimub kohtumine keeleametnikuga ja keeleoskus ei vasta nõuetele, siis ametnik teeb ettekirjutuse ja seadus ütleb, et talle tuleb anda õppimiseks aega.

"Siis me anname talle aasta aega õppida, aga see on juba ettekirjutuse täitmise aeg, mis tähendab, et siis tuleb kindlasti õppima minna ja ettekirjutuse täitmata jätmise kohta kirjutab ametnik kontrollakti, et täitmata jätmise korral on ametnikul õigus rakendada sunniraha, mis tähendab, et eesti keele mitteoskamine hakkab juba maksma," selgitas Tomusk.

"Meil on väga erinevaid inimesi – õpetajaid, koolidirektoreid, müüjaid, – kes on muudkui maksnud ja õppinud, maksnud ja õppinud ning on neid, kes õpivad ära ja siis jääb see raha endale." Praegu on see summa kuni 640 eurot. "Keskmiselt on see tunduvalt väiksem, sest sunniraha määramisel arvestame alati inimese sissetulekuga – vahemikus 30–300, keskmiselt 60–70 eurot."