Kogo galeriis on näitus "Ühised jooned, Jääkaru ja elevant. Laura Põld, Andres Tolts", millesarnast ma ei ole varem näinud.

See sai alguse Mare Vindi (1942–2020) ühest targast tähelepanekust Laura Põllu näitusel "Kohataju" Kunstihoone galeriis 2016. aastal. Ta ütles Laura Põllule, et tema kunstis on kokkupuutepunkte Andres Toltsi (1949–2014) omaga. Laura on üks loomingulisemaid natuure Eesti kunstis ja sel hetkel oli tõesti sarnasust Toltsiga. Mare Vindile meeldis ka see, ümaranäoline Laura on jälle isikuna sarnane tema endaga. Neist said sõbrad.

Järgnevalt sisenes sellesse protsessi Peeter Talvistu, kes kavandas kunstimajas Kristi Kongi ja Mare Vindi ühisnäitust. Küllap sealtkaudu jõudis Mare Vindi tähelepanek Kogo galerii kuraatori Šelda Pukīte kõrvu. Kogo galerii kuraatorina tegi ta Laurale ettepaneku teha selles galeriis koos Andrese teostega, mis sobib ju suurepäraselt galerii 2022. aasta üldteemasse "Minevik on olevik". Šelda aitas Laural ka Andrese maale valida.

Toltsi kunsti läbiv joon on arhitektuuriline ülesehitus, pinnalisus ja üha süvenev minimalism. Teine tunnus on mitmekesine tehnika ja materjal (kuivatatud taimed, tekstiil, plast, puit). Laura oli välja valinud eriti selge geomeetrilise ülesehituse, summutatud koloriidi ja väheste detailidega teosed. Küllap just selline mehelikult lihtne kunst inspireeris Laurat koostööd tegema, täiendama väljapanekut naiselikkuse, suurema vabaduse, kelmikuse ja salapäraga.

Andres Toltsi maal "Öö II" (1987) oleks nagu linnamehe arusaamine ööromantikast, vertikaalasendis aken mustja tähistaevaga on asetatud kaasaegsesse, ülimalt esteetiliseks disainitud ümbrusesse. Kunstnik on väga püüdlikult maalinud ühelaiuseid horisontaalseid lahtvalgeid ribasid ja allveeres nelinurkseid marmorplaate. Ka Laura on mänginud horisontaalide ja vertikaalidega, aga temal on maagilised arvud – seitse ja kolm ("Seitse" 2022). Seitse vertikaalset laineliste servadega latti toetuvad kolmeastmelisele trepile ja on kaetud rõõmsate pehmete kudumitega. Kui Andrese taiest tuleb vaadata lugupidavalt kaugelt, siis Laura oma tahaks silitada.

Vastasseinas ripuvad Andrese maal "Jääkaru ja elevant" (1988) ja Laura "Kolm" (2022). Sel laulva revolutsiooni aastal oli Andres ette võtnud kliimaprobleemid, kus tehismaailmale on esimestena alla jäämas kõige suuremad loomad. Laurat näib sealjuures paeluvat ka veel suured vertikaalsed teravaäärsed pinnad, mis annab maalile jõu. Laura teos on aga optimistlikuma häälestusega, Andrese pruuniks kõrbenud maapind on Laural muutunud äikeseliseks ööks, jääkarudele on jäänud alles ilus pehme lumeväli ja elevantidele särav rohelus.

Tagaseinas näeme Andrese "Frutti di Maret" (1984) terassile laotunud mereandidega. Enamiku maali pinnast võtab enda alla püstjas nelinurk õrna abstraktse kompositsiooniga, võte, mis võis Laurale anda tõuget teoseks "Raamitud II" (2022). Arvan, et teose "Väljavaade" (2022) on Laura ette võtnud viimasena. Lõngadest on kootud ebamääraseid kuhjasid, eri suuruses ringe, kusagil midagi ripneb. Kõik need on pandud pealtnäha lohakalt mustale draperiile, mis on omakorda lötakalt seinale kinnitatud. Draperii ees põrandal on lõngakerad, tekk, raadio, tõrvaseep. Viimane pidavat olema kaitseks kadeduse eest, aga selles komplektis võib näha ka abipakki Ukraina sõduritele. Selles taieses väljus Laura resoluutselt Andrese rangest vormist, ainult koloriit sidus teda veel Andrese kunstiga.

Kogu installatsiooni keskpunkt on Laura Põllu "Kaev" ((2022), mis koosneb ringiratast asetatud kõrgetest värvilistest kaartest. Jah, tõesti, teos meenutab kaevu, lisaks on sellel ka metafoorne tähendus – autor on põhjalikult kaevunud Andres Toltsi loomingusse. Ümarkaared vihjavad veel ühele tähendusele, rooma templile, vaimu varamule, kuhu on sissepääs kõigile, kõikidele uskudele. Viimase metafoor on kaarte erinevad värvid.

Kogu väljapaneku rahulik rütm, tiheduse-hõreduse tasakaal, aga eriti koloriidiline rikkus teeb nauditavaks selle keskel olemise. Laura värvivalikud tulenevad enamasti Andrese omadest, aga teine intensiivsus ja meeleolu annavad omapoolse nüansi. Ekspositsioon oleks nagu kunstilisse kõrgvormi pannud õnneliku abielu, kus tehakse vastastikku järeleandmisi ja samas ei unustata ära oma kapriise. Laura Põllu empaatilisus, juba lahkunud kunstniku loomingusse sisseelamise võime on haruldane. See kõik tekitabki jõulutunde, mida ma ei ole kunagi varem ühelgi näitusel kogenud.

Näitus on avatud kuni 28. jaanuarini 2023.