Šein selgitas, et enne 2012. aastat, mil Eesti film hakkas saja-aastaseks saama, moodustati toimkond ning leiti, et lisaks pidulikele üritustele tuleks midagi Eesti filmi ajaloost ka paberile panna. Ülesande paberkandjal Eesti filmi filmograafia koostada sai komisjonilt Reet Sokmann, kes oli varem ühe filmiraamatu teinud.

"Jaan Ruusi soovitusel sain Reedaga kokku. Ma olin natukene telesotsioloogia ja sisuanalüüsiga tegelenud ning üritanud süsteemselt meediavaldkonnas asjadest mõelda. Reedaga hakkasime mõtlema, mida teha," meenutas Šein.

Kuna digiaeg oli juba alanud – oli 2007. aasta – jõudsid Šein ja Sokmann järeldusele, et paberväljaannet ei ole mõtet teha ning asjale peab digitaalselt lähenema. "Meil kulus umbes viis aastat, et järele uurida, kuidas filme kirjeldada," nentis Šein. "Lõpuks jõudsime süsteemini, mis ausalt öeldes kukkus suhteliselt hästi välja."

Šeini sõnul on Eesti Filmi Andmebaasi kogutud ja kirja pandud andmete puhul oluline see, et need hakkavad uusi teadmiseid tagasi andma. "Sa võid jälgida ajaloolist arengut, inimeste loomingulist käekäiku, filmitööstuse trende ja tendentse ning näha, kuidas tööjõud on valdkonnas liikunud," tõi ta mõne näite, mida kogutud andmete põhjal analüüsida saab.

Teleteadlane sõnas, et saadud andmete abil saab näiteks kirjutada filmiajalugu ja prognoosida, kuhu filmitööstus liikumas on. "Väga palju majandus-, kultuuri- ja haridusalaseid võimalusi tekib sellest andmestikust. See ongi kogu selle andmetöötluse ja -kogumise sügavam mõte. Me tahame aru saada, mida me oleme teinud – tahame seda hinnata, väärtustada ja analüüsida ning luua mingisuguse kujutluse, kuidas me võiksime erinevates valdkondades siit edasi minna."

Šeini sõnul võiksid kogutud andmetega edasi tegutseda filmiteadlased, näiteks saaks nende abil kirja panna Eesti filmiajaloo, mis annaks valdkonnast korraliku ülevaate. "See huvi Eesti filmiajaloo vastu on olemas. Nüüd on küsimus, kes ja mis tingimustel selle valmis teeb. Eesti ja meie kultuur on nii väikesed, et sageli on vaja valdkonnas üht või kaht hullumeelset missioonitundega inimest, kes kõigest hoolimata asja kätte võtaks. Kahjuks filmivaldkonnas praegu sellist inimest leitud pole, kuigi potentsiaalselt neid on," nentis ta.

Šein leidis, et kuna viimasel ajal on Eesti filmiajaloo puuduvast kirjapanekust üha enam räägitud, peaks Eesti Filmi Instituut ses osas rohkem pingutama hakkama. "Meie oleme omalt poolt mingisuguse asja lauale pannud. Oleme valmis edasi arutama, kuidas andmebaas võiks Eesti filmiajaloo kirjutamist teenida," sõnas ta.

Šein tõdes, et Eesti filmivaldkoda kimbutab ka inimressursi nappus. "Selleks, et kogu kultuuris vajalik töö ära teha ning seda teaduslikult mõtestada, inimesi paraku ei jätku. Inimene peab oma elu elama ja leiba teenima, aga teaduse tegemisega see sageli lihtsalt ei õnnestu – sa pead midagi muud ka tegema. Inimesed lahustuvad nende kümnete ülesannete vahele ära," kirjeldas ta.

"Muidugi on tore, kui juhtub nii, et keegi niisugune pühendunud inimene leidub. Mul endal jätkus pühendumust, et teleajalugu läbi kirjutada, aga see kõik on tulnud millegi arvelt," tõdes ta.