Armas muinasjutt. Millest narrilugu oli? Minu jaoks elurõõmust ja teotahtest. Muinaslugu täiskasvanutele. Kas me siis ei taha muinasjutte? Ikka tahame. Loeme Kroonikat ja Õhtulehte. Unistame. Samas pressib sisse eluproosa. Sellest ongi film. Kujundlikult. Delikaatselt. Kerge peer läbi lillede. Kui nii sobib öelda. Salomonvesipruullikult.

Naiivne? Jah, loomulikult. Nagu "Nukitsamees" ja "Kevade". Aga materjal on naiivsuse tähetund. Ja seda võibki vahel tähistada. Sest Eesti elu on virisemist täis.

Bornhöhe oli kõva kutt. Justkui naiiv, aga "Viimset reliikviat" ja "Kuulsuse narre" hekseldame siiani. Siin peaks juba Carl Gustav Jungi appi kutsuma, et mida Eduard Bornhöhe eesti meelest ja mehest suutis ära tabada, mida me siiani läbi kammime. "Reliikvias" vene ja saksa mõjud ja vabadusevõimalus ikke all, "Narrides" wannabe teema – tahaks maailmas keegi olla. Eesti ja eestlased par excellance. Kuigi jutud on parajad vembu-tembu lood. Tee või koomiks. Mõni targem analüütik võiks neist miski eestluse tuuma välja kangutada.

Filmi plussid on rahvalikkus, lustlik mäng ja klants pilt. Kelle armastus on prantslaste film noir või vene masendus, see ei ole nende rida. Ei ole "Leviaatan" ega "Volkonogov".  Ei peagi olema.

Olen ise püüdnud kirjutada lasteraamatuid täiskasvanutele. Neile, kes pikka ja rasket teksti ei taha pärast tööd lugeda, aga vana Punamütsikese asemel tahaksid punamütsikest, kes vorsti sööb ja telekat vahib.

"Kuulsuse narrid" ongi lastefilm täiskasvanutele ja sellisena stiilne. Film rehabiliteerib narrid, kes Bornhöhel olid lollakad. Filmis on nad lihtsad ullikesed, heatahtlikud. Ja see inimlik headus jääb domineerima.

Kui mõtlema hakkan, on suur osa eesti kunstirahvast parajad narrid. Mina teiste hulgas. Kord ütles mulle hea kirjanike liidu Ingrid, et liidu liikmetest on suurem osa hullud. See meeldis mulle. Küsisin: "Mina ka või?" "Sa oled poolhull," vastas Ingrid diplomaatiliselt. Ilmselt teadmata, kas pretendeerin pärishullude hulka või mitte.

Sedapidi vaadates on film sellest, et kunsti tegemiseks peab olema hull või vähemalt poolhull. Arusaamine võib muidugi lapsi rikkuda, aga minu meelest tulebki lapsi rikkuda nagu jaksu on. Siis saavad neist ehk mõistlikud inimesed.

Üka aspekt veel. Film romantiseerib esimest Eesti Vabariiki, kuigi tegevus toimub tsaariaajal ja sada rubla on suur raha, mille eest võib Jaan Tatikas pantida maja, ehitada lennuki ja Saalomon Vesipruul hakata kirjutama surematut poeemi armastusest. Ometi on seal sees igatsus heakodanlise ja turvalise Eesti järele, kus (Bertold Brechti pisut ümber sõnastades) elu oli ilus, vargad varastasid, litsid lõid litsi ja kord oli majas.

Selline ürgõnneaja kuvand on paljudes kultuurides. Inglismaal kuningas Arthur või miks ka mitte Robin Hood. Ovidiusel "kuldajajärk". Nalja- ja narrinumbrina on nüüd juba inimesi, kes peavad ENSV-d kuldajastuks, kus plombiir oli palju maitsvam. Ju on meil taolist psühholoogiliselt vaja. Nüüdseks uusmütoloogia. Ja Kivirähi Andrus kirjutab juba uutest narridest. Nõukaaegsed narrid on ehk aga Harri Lehiste kodanik Männikese lood.

Jah, "Narrid" pakub õndsat vana aega, kus kõik inimesed olid head. Ainult koer Pontu, kelle laipa julmalt (krestomaatiliselt, klassikast kõrvale kaldumata), kõigi loomakaitsjate pahameeleks, üle aia loobitakse, on kurjavõitu, aga tema hauale keevitatakse ilus nurkraudadest rist.

Kunstnikutöö on suurepärane, detaile ja pisiasju pudeneb varrukast. Milline on peldikuputka õues, milline punaveinipudel, mis kosja minnes kamraadidega tee peal pooleni rüübatakse. Millised Jaan Tatika geniaalsed agregaadid kahurina, vesilennukina. Hullumaja puhvet ja paraad! Kostüümid! Jaan Tatika keevitajaprillid sööbisid mällu.

Vähe virinat ka. Minu jaoks keeras vindi üle, kui kolm kavaleri Ferdinand, Jaan ja Saalomon tulid ühekorraga Agnese kätt paluma. Lõhkus tingliku reaalsuse. Kuidagi oli vaja otsad kokku sõlmida, aga… Nojah, maitse on vist teine. Ei saa nõuda, et koguperefilmis kaunis Agnes mürki jooks nagu Shakespeare´i Julia, õnnis Saalomon end peldikus üles pooks jne.

Kunagi vaatasin meelsasti "Pipi Pikksuka" seriaali. Mis oli juba siis süvaretro. Narrid ongi mu jaoks eesti "Pipi Pikksukk".

Tehke seriaal. Näiteks Elisa alt. Las narrid tegutsevad. Leiutavad ja luuletavad. Armastavad ja kibestuvad. Lendavad ja langevad. Vahtijaid ilmelt jagub. Me tunneme narrides ennast ära. Kogu Kivirähi kraam töötab samas võtmes. Täieline Eesti Vabariik – tolade paraad. Sellisena me teda armastamegi.