Kui Tallinnas on keskaja jälgi mitmel pool, siis paljudes teistes Eesti linnades on sellest ajastust märke vähem. "Pärnus peab otsima väga hoolikalt, Tartus on imposantsed varemed, Rakveres samamoodi," sõnas Kreem ja lisas, et keskaja jäljed ongi märgiks sellest, kui oluline see periood siinse maa ajaloos on olnud. Mitmete meie lähiriikide, näiteks Leedu, Venemaa, Soome ja Rootsi keskaeg oli ajaloolase sõnul radikaalselt teistsugune – saksa kultuuri, õigussüsteemi ja organisatsioonide mõjuta. "Võiks öelda, et Eesti ja Läti teistmoodi olemine saab alguse keskajast," ütles Kreem.

Eesti inimeste huvi keskaja vastu on tõenäoliselt sütitanud raamatud ja filmid, alates "Viimsest reliikviast" lõpetades "Apteeker Melchiori" saagadega. Kreemi sõnul pakub talle eneselegi huvi see, kuidas meie keskaja pilt vahepeal arenenud on. "Kui need [filmid ja raamatud] äratavad inimestes suurema huvi keskaja vastu, on mul kohutavalt hea meel. Minupoolest võib see olla kasvõi "Sõrmuste isand", mis toob üliõpilased keskaja vastu huvi tundma," lausus ajaloolane.

Keskaegsete teoste menu tõestab ka äsja Jüri Kivimäe poolt tõlgitud ja kommenteeritud Balthasar Russowi kroonika, mis vallutab raamatumüügi edetabeleid. See on Kreemi sõnul mitte vähem tähtis tekst kui Henriku Liivimaa kroonika ning seetõttu mõistab ta ka teose populaarsust. "See on selle maa identiteedi kujunemisel niivõrd oluline," sõnas Kreem.

Ajaloolase sõnul on keskaeg periood, mis on Euroopa ajaloos justkui meie praeguse kultuuri lapsepõlv. "Huvi keskaja vastu toidab kaks asja: ta justkui oleks täitsa arusaadav ja lähedane ning siis jällegi üldse mitte. Sel on võõra kultuuri efekt juures, mis modernsusesajandeid uurides kohe ei teki. Keskaeg on teistmoodi," rõhutas Kreem.

"Ordu sügis"

Juhan Kreemi värskelt ilmunud raamat "Ordu sügis" räägib Saksa ordust 16. sajandi Liivimaal. Kreem nentis, et raamatut kirjutades oli talle kõige tähtsam tolleaegne periood oma terviklikkuses. Saksa ordu tähtsusele tänapäeval ta eriti ei mõelnud. "Kui Ivan Julmast rääkida, kerkivad paratamatult tänapäevased sündmused sinna kõrvale," tõdes Kreem, tunnistades samas, et koges uurimistööd kirjutades neid hetki alati teatava ebamugavustundega. Kui saaks, kirjutaks Kreem vaid igaviku seisukohalt, kuid ta annab endale aru, et siin ja praegu elades tuleb paratamatult mõelda ka tänastele lugejatele.

Lisaks väiksematele avastustele, mis raamatut koostades välja tulid, jõudis Kreem ka ühe suurema teemani, mille üle ta siiralt uhkust tunneb. "See on episood, kuidas orduvennad 1540. aastatel arutavad, mismoodi nad peaksid keisri väljakuulutatud ususeadusesse suhtuma. Üks tekst jäi mulle Stockholmi arhiivis ette ja avanes samm-sammult uurimise käigus – sügavalt luterlik seisukoht reformatsiooni poolt. See näitab, et 1540ndatel vähemalt ordumeistri kantseleis oli uus õpetus väga laialt levinud või aktsepteeritud," rääkis ajaloolane.

Erinevad autorid on püüdnud keskaega ka sajandeid hiljem mitmetes aspektides romantiseerida, kuid Kreem sõnas, et keskaja õnnelikust terviklikkusest pole ta kunagi päriselt aru saanud. "Kuhu ka ei vaata, on neil omad mured, hädad ja lahkarvamused. 16. sajand on üks suur religioossete vaidluste aeg, ka jumala üle minnakse tülli, osalt hirmust eksimise ees. Sarnaseid võitlusi on varasemas keskajas samamoodi," ütles ta.

Ajaloolasena Kreemi fookuses alati keskaeg olnud ning üks väga praktiline pool, mis teda nii kaua selle ajastu juures on hoidnud, on Tallinna linnaarhiivi kollektsioon. "See on erakordne kollektsioon vanemaid dokumente, justnimelt hiliskeskaja või varauusaja, 15.-16. sajandi dokumendid. See on kogu Põhja-Euroopa mõõdus niivõrd erakordne kollektsioon, et sellega töötades lihtsalt peab see töö meeldima."

"Ordu sügis" lõppeb Liivi sõjaga. Venemaalt tungis Liivimaa aladele Ivan Julm ja sõja tulemusena keskaegne Liivimaa lagunes. Ukraina sõda silmas pidades ütles Kreem, et analoogid kunagise ja tänase vahel tekivad inimestes iseenesest ning neid pole vaja ajaloolasel konstrueerida. "Ma ei kuulu nende hulka, kes loevad Russowi kroonikat ja ütlevad, et moskoviit on alati selline olnud. Ajaloos on käänukohti, kus oleks võinud teistmoodi minna. See, et need teemad kogu aeg tagasi tulevad, ei pruugi olla universaalne seaduspära," lausus Kreem.

Ajaloolasena on Kreemi hoiak mõista, mitte hukka mõista. Ta sõnas, et ka kõige suuremate kurjategijate tegevuses annab leida mingit loogikat või seletust ja ta peab seda ka enda esimeseks ülesandeks. "Mulle on ette heidetud, et selles raamatus on päris vähe moraalseid hinnanguid, aga mõned siiski on," ütles ajaloolane ja tõi raamatu põhjal näite 1558. aastast, kui Liivi sõja puhkemisel Tallinna komtuur jalga lasi, selle asemel, et orduliikme ja rüütlina oma kohuseid täita.

Ajaloo ja tänapäeva sõlmpunktid

Lisaks mahukale uurimusele keskaja ordust, ilmus hiljuti ka raamat, kus ajaloolased kirjutavad hoopis loomadest keskaegsel Liivimaal. See teos on mõnes mõttes katse laiendada ajaloolaste tööspektrit, sest aina enam on neile ette heidetud liigset inimkesksust. Kreemi sõnul avaneb siiski ka selles raamatus iga loom suhtes inimesega.

Kreem tõdes, et teemad ajaloolaste laual ja ka koolilaste ajalooõpikutes on päris palju muutunud. "Mulle tundub ajalooteaduses praegu kõige iseloomulikum olevat see, et see on hästi pluralistlik. Ajalugu võib teha väga mitut moodi ja tegelikult on vana hea narratiiv kuningate vägitegudest ja suurtest sõjavägedest ka endiselt olemas, aga sugugi mitte ainuvõimalik viis ajalugu kirjutada," sõnas ta. Ka "Ordu sügise" on autor üritanud jagada kaheks: ühelt poolt struktuurid, argiajalugu ja mentaliteet, teisalt konkreetsed poliitilised sündmused.

Saksa ordu on ka praegu tegev ning asub Austrias. Kreemi sõnul on ordu alates 16. sajandist üle elanud mitu tõsist transformatsiooni. "Eks nad pidid kohanema, kui nad Preisimaal ja Liivimaal maadest ilma jäid, aga nad tegid seda päris hästi ja hoidsid oma valduseid kuni Napoleonini enam-vähem. Habsburgide alal jäi ordu alles ja suutis ka pärast oma tegevuse taastada," sõnas ajaloolane. Järgmine oluline murrang toimus esimese maailmasõja alguses, kui otsustati, et rüütelvendade asemel keskendutakse preestrite vastuvõtmisele. "See on viinud selleni, et ordu on tänapäeval katoliku preestrite ordu. See on vaimulike ühendus, millel on hingehoiu ja muid karitatiivseid funktsioone," rääkis Kreem.

Taolisi vennaskondi on läbi aegade olnud väga erinevaid ja neid esineb tänases Eestiski. Kreem peab vennaskondade püsivust mingiks universaalseks vajaduseks, mis võib samas eksisteerida ka ilma organisatsioonita. "Organisatsiooni piires on sellel aga üks kindel vorm ja see teinekord aitab väga palju ka sellistes olukordades, kus tunded ei ole nii tugevad, aga tuge on ikka vaja."

Kreem, kes on ise Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane, kujutab hästi ette, mida tähendab ühe sellise organisatsiooni liikmeks olemine. "Võib-olla on see osalt aidanud ka mõista teisi meesorganisatsioone, olgu need siis templirüütlid või vabamüürlased," ütles ta.

Ajaloolaste väljakutsed

Keskaegsete varemete võimalik kasutus on avalikus arutelus üksjagu kõneainet pakkunud. Kreemi sõnul on varemed tähtsad just varemetena. "Ma olen ülesehitusprojektide vastu juba puhtalt sellepärast, et sellega kaob üks nende väga tähtis omadus: see, nagu me oleme neid harjunud nägema Põhjasõjast alates, mõned on veel kauem varemetes olnud. Minu meelest on nad meie maastikul just sellistena olulised kohad, kus käia ja mõelda selle peale, et ajad on kaduvad," ütles ajaloolane, kes ka ise ringi liikudes tihti mõnes sellises paigas peatuse teeb. 

Tuleviku ajaloolaste väljakutse on Kreemi sõnul see, kuidas leida üles vajalik informatsioon ja terad sõkaldest eraldada. "Ajaloolane ei saa tuleviku jaoks kuidagi nõu anda ja sellega on üks igavene nuhtlus, et tihtipeale me ei suuda ette aimata tuleviku uurimisküsimusi. Kõige põnevamad materjalid arhiivis on sellised, mis on säilinud mitte sellepärast, et kellelgi on nendega mingi agenda, vaid et need on lihtsalt nurka unustatud ja tarbetuteks paberiteks nimetatud. Neist leiab tihti põnevaid detaile, mis on tõesti tahtmatult säilinud," lausus Kreem.

Kultuurisoovitus. Juhan Kreemi portfellis on Jan Kausi "Kolm punkti". "Kaus on väga kaasahaarav kirjutaja. Tunnistan ausalt, et kui ta sukeldub kuskile kvantfüüsikasse, siis mul on tunne, et hakkan maha jääma, aga selle kogumiku juures meeldib mulle tema hoiak kaasinimese või kaaslooja vastu, mis on nii mõistev. Kõik need leebuskõne jutud või stiilirikkuse eest rääkimine – tunnen, et see sobib mulle. Muidugi kasutan seda teejuhina kunstiteoste juurde, mis on mulle seni võõramad olnud."