"Kõrb kasvab," laulis rändaja, kes nimetas ennast Zarathustra varjuks. "Kõrb kasvab," laulis ta undamisi. Selle tsitaadiga Nietzschelt alustas Ülo Matjus oma mahukat artiklikogumikku "Kõrb kasvab" (Ilmamaa, 2004). Just alustas, korrektne on kasutada minevikuvormi, sest 25. jaanuaril jõudis meieni teade mõtleja surmast. Kurva uudise paistel kasvab kõrb mühinaga, Ülo Matjusest jääb eesti mõttelukku tühimik, haav, mille suuruse tõeliseks adumiseks kulub küllap nii mõnigi aeg.

Ülo Matjus oli Tartu Ülikooliga tihedalt seotud 55 aastat, alustades 1960. aastal õpinguid ning emeriteerudes professori ametikohalt 2015. aastal. Lõpetanud eesti filoloogia eriala, liikus ta pealtnäha mängleva kergusega filosoofiasse, jäädeski pikkadeks kümnenditeks filosoofiaõpetajaks. Sedalaadi üleminekud olid nõukogude ajal tavalised, sest filosoofiat peaerialana ideoloogiliselt kahtlases Eestis õpetada ei lubatud. Akadeemilise elu jälgedena on maha jäänud kümned artiklid, mitmed tõlked (peaasjalikult Heideggerilt), kaks artiklikogumikku. Matjuse juhendamisel kaitsti viis doktorikraadi ja seitse magistrikraadi.

Matjuse mõtteteel võib eristada kolme peasuunda. Kaitsnud 1975. aastal doktoritöö esteetika alal, keskendus ta oma loomingu kahel esimesel kümnendil just esteetikale, ületades mängleva kergusega toonaseid rangeid nõudeid mõtelda ainult marksismi-leninismi kaanonis. Olgu mainitud, et Matjus ei häbenenud oma toonaseid kirjatöid uuel sajandilgi kogumikus "Kõrb kasvab" avaldada.

Perestroika turbulentside järel tekkis olukord, kus ülevalt poolt antud mõtlemise kaanon kadus, kes suutis, pidi hakkama mõtlema vabalt ja iseseisva uurijana. Ülo Matjus oli suutlike esirinnas, orienteerudes just segastel aegadel ümber Martin Heideggeri tõlkijaks ja mõtestajaks. Sajandivahetuse paiku, mil Tartu Ülikoolis filosoofiat õppisin, paistis, et Ülo Matjuse ja Tõnu Luige juhtimisel tekib arvestatav heideggeriaanlik filosoofiakoolkond.

Nii siiski ei läinud, paljuski ka tänu Matjuse kompromissitusele: ta õpetas, et mõtlemiseks tuleb aega võtta, süveneda, mõtelda asja pärast, mõtlemise asja pärast, milleks oli tema jaoks Heideggeri tuules oleva olemine. Akadeemilises karjerismis ja igasuguses projektinduses, mis just sajandivahetusel hoogu kogus, tundis Matjus ära mõtlemise ülesande reetmise (loetagu tema programmilist artiklit "Filosoofia võimus ja võimutus" kogumikus "Kõrb kasvab"). Nõnda sündis, et paljud Matjuse õpilased lendasid karjäärivõimalusi otsides üle ilma laiali, mõned said ka Heideggeri üledoosi ning orienteerusid teisale ümber, ent visamad jäid.

Lisaks eelmainitule mõtestas Matjus sügavalt ja laiahaardeliselt EESTI FILOSOOFIA loomust – just nõnda, suurtäheliselt ta seda väljendit meelega kirjutas, vältimaks otsustust riigi või rahva vahel. Akadeemilise elu lõpukümnendil hoidis Matjus eesti filosoofia ajaloo professuuri, kirjutades eesti filosoofia alal mitmeid artikleid. See uurimisalgatus jätkub tänaseni.

Mul oli au olla Matjuse juhendatav üle 10 aasta (1997-2008), esimesest tudengitööst kuni doktoriõpingute keskpaigani. Meelde ja loodetavasti ka külge on jäänud täpsusenõue, tähelepanelik hool mõistete tähenduste vastu ning filosoofiliste tekstide süvitsi lugemise harjumus. Mida aeg edasi, seda rohkem kippusime juhendajaga ka vaidlema, sest noor hing kibeles muudkui edasi, oma filosoofilisi seisukohti maha märkima, ent Matjus ilmutas vankumatut truudust Heideggerile ning oli sealt edasi minevate isemõtlejalike sammude suhtes skeptiline.

Nüüd mõistan, et just need, sageli huumoriga vürtsitatud vaidlused olidki tõeline mõtlejaks kasvamise koolitus — noorte jaoks oleks lihtne juhendaja mõtteliini pidi sabas sörkida, palju raskem on kriitika kiuste oma teed käia.

Filosoofiale lisaks vaimustus Ülo Matjus raamatutest, oli tõeline bibliofiil (vt kogumikku "Raamat on raamat", Ilmamaa, 2018). Tema osalus kirjastus Ilmamaa nõukogus pani kindlasti aluse kvaliteetsete filosoofiatõlgete ilmumise tavale, seda enam, et ta mitme Heideggeri raamatu tõlkijana taseme kätte näitas. Lähedastele jääb Matjus meelde hoolitseva pereisana.

Kõrb kasvab – seda mõista, õieti mõistatada olen tahtnud keskkoolist peale, kirjutas Matjus oma kogumiku avaessees. Tänasest alates peavad mahajääjad edasi mõistatama, juba ilma õpetajata.