Sinu eelmine film "Elu on vaid üks sõit" rääkis ekstreemspordiüritusest Simple Session, värske lühidokumentaal räägib trial'i sõitja Keity Meierist. Kas sinust saabki Eesti ekstreemspordi dokumentalist?

Ma ise niiviisi end ei liigitaks, isegi kui peaksin juhtuma veel ekstreemspordi teemalisi filme tegema. Dokumentalist läheb ikka otsima sündmust, lugu ja karakterit olenemata kontekstist. Siin võib konks lihtsalt olla individuaalses sättumuses filmitegijana, et mind kõnetavad inimesed, kes inimvõimekuse piire lükkavad ja filmitegemise võimalused seda kuvada.

Kuidas see lugu sinuni jõudis? Kas Keity Meier võttis sinuga ise ühendust, et see ajalooline hüpe filmi püüda, või oli see kuidagi teisiti?

Kui Simple Sessioni film "Elu on vaid üks sõit" jõudis 2021. aastal esimese Eesti filmina Red Bull TV voogedastusplatvormile, siis pöördus Red Bulli peakorter minu poole pakkumisega, et võiksin uusi ideid neile esitleda. "Elu on vaid üks sõit" oli meestekeskne film ja hakkasin teadlikult otsima mõnd naisportlast, eesmärgil leida karakter või sündmus, mida Red Bullile pakkuda.

Üsna kiiresti leidsin mitmekordse parima naismotosportlase Keity Meieri. Samal ajal pöördus Aili Maarja Get Shot filmsist minu poole, et ega ma juhuslikult pole mõelnud Keityst filmi teha. Ideaalne olude kokkulangevus. Keity (ja Kristeliga) kohtudes selgus, et Keity ei soovi Red Bulli sportlane olla ja ajab oma asja enda jaoks väljamõeldud ninjatüdruku logo all ning see kõnetas.

"Ninja" puhul hämmastab see peen inimlikkus ning habras, soe ja pisarateni liigutav armastus, mis kogu seda filmi läbib. Seega trial'ilt, mis paistab pealtnäha väga maskuliinne ja jõuline ala, on sinu filmis rebitud maskid maha ja näidatud, mis seal all peitub. Kas lähenesid Keity Meierile kohe sellise nurga alt?

Aitäh selle märkamise ja hea sõna eest. Mõneti võib öelda, et Keityle ei olegi muud moodi võimalik läheneda, sest tema (ja Kristel) kiirgavad armastust. See tuli meil operaatori Alis Mäesaluga jutuks juba esimesel võttepäeval. Ja nii oli selge, et meie ülesanne on jäädvustada see, kuidas need kaks inimest on üksteisele olemas, sest see on harukordne.

Mõneti on selle 28 minutilise filmi kulminatsioon üks vaid paar sekundit kestev hüpe. Sarnaselt Keityle pidite te ilmselt filmimeeskonnaga samamoodi selleks hüppeks meeletult valmistama? Kui mitme kaameraga ja suure tehnilise ettevalmistusega te sellele hüppele vastu läksite?

Siinkohal pean küll välja tooma selle, et "Eesti lugude" eelarve perspektiivist ei oleks meil olnud võimalik seda filmi sellisel moel üles võtta nagu ta praegu kokku pandud on. Ma olin teadlik, et meil on võimalik lisaks võtta üks operaator (Kullar Viimne) ja nii oli meie eesmärk salvestada peategelaste emotsioonid, olla nende teekonnal nendega kaasas.

Kui aga selgus, et Keity ja Kristel jäädvustavad hüppe teise võttemeeskonnaga, siis meil väga vedas – Keiti Väliste ja Sten Õitspuu on samuti Tornimäe hüppe kaadrite filmimise taga. Ja tänu neile on filmis hüppe kuvamine selline nagu ta on, sest sellise materjali saavutamiseks on kasutatud kokku seitsme erineva kaamera materjali. Tehnilise ettevalmistuse mõttes oli see kõigile keeruline, sest mängu tulid nii lokatsioon, tuul, kõrgus, valgus, fookuse seadmine ja "sihtmärgiga koos harjutada" polnud võimalik. Hüppe materjal on kõikide tegijate poolt kokku meeletu panus.

Oled viimasel ajal olnud tugevalt seotud ka MTÜ Slava Ukrainiga. Kuivõrd keeruline oli selle kõrvalt tegeleda selle filmiga? Kas ja kuidas suudad üldse selle tegevuse kõrvalt filmitööga jätkata?

Mul on hea meel, et sa seda küsid, sest ma ei ole MTÜ Slava Ukrainiga enam 2022. aasta suve lõpust seotud. Peale viimast Ukrainas käiku ma põlesin läbi ja ei pidanud organisatsiooni sisekliimale vastu. Sain sama aasta kevadel ühtlasi sisse magistrisse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õppimaks tööd näitlejaga ning olin juba kevadel andnud märku, et minu viimane piir on september, sest ma lähen kooli.

Olin suve lõpuks läbi käinud meeletu sõjakeerise ja vabakutselise rezissöörina olin oma projekte ootel venitanud viimase piirini. Oli aeg lõpetada ja seegi oli raske. Suvel pisteliselt valmis tehtud filmi juurde tulime sügisel tagasi ning võtsime monteerija Johanna-Maria Vilgatsiga aja, et see film lõpuni valmis teha. Kui nii saab öelda, siis mul vedas, et see film oli "Ninja", sest kogu meeskonnaga oli seda filmi teha hea ja inspireeriv. Hetkel arendan järgmisi filmiprojekte.

Millega hetkel filmimaastikul üldse veel tegeled? Oled töötanud ka rahvusvahelises filmitööstuses, kas sinu suund on endiselt sinnapoole või arendad ka mõnd autoriprojekti kodumaal? Kas sinu ambitsioon on üldse olla režissöör?

Rahvusvahelises filmitööstuses ma praegu enam aktiivne pole olnud. Peale New Yorgi ja Londoni vahet elamist võtsin aja maha ning keskendusin kirjutamisele. Ma olen vahepeal saanud rahastuse oma uue lühimängufilmi "Arütmia" tootmiseks, mis läheb võttesse tänavu suvel. Ja arendustoetuse oma esimese täispika mängufilmi arendamiseks. Ma olen režissöör. Lihtsalt kasutan inimesena ja režissöörina arenemiseks teistsuguseid meetmeid.

Lühidokumentaal "Ninja" on ETV eetris neljapäeval, 26. jaanuaril kell 22.40.