1987. aastal hakkas Merle Karusoo eestvedamisel tegutsema Pirgu Mälusektor, kuhu kuulusid veel näiteks Jaak ja Mart Johanson, Marko Matvere, Jaan Tätte ja Katrin Saukas. Nende eesmärk oli koguda eestlaste elulugusid, just sinna aega lavastus vaatjad viibki.

"Mulle on väga oluline, et see on 1987. aasta ja juulikuu. Sest MRP protokoll ja Hirvepark olid augustis, aga meie olime juulis ja siis veel vabaduse tuult ei olnud," sõnas lavastaja. "Seal oli aeg, kus äng ja surve ühiskonnas oli kõige tugevam."

Lavastus "Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud" räägib Kernu invaliidide kodus sanitarina töötanud Agnes Riimaast, kes õpetas oma hoolealuseid laulma keelatud, kardetud ja unustatud laule ning kuidas Pirgu Mälusektor neid unustatud laule ja lugusid koguma ning dokumenteerima hakkas.

"Seda lavatsust tuleb praegu teha just selleks, et me teadvustaks, et kui me jätame kellegi maha, siis me ei saa enam seda aega tagasi," sõnas lavakunstikoolis näitlejaks õppiv Karl Brinbaum. "Kui me unustame kellegi ära, siis ta on unustatud. Kui meie ise ei loo väärtust ja võta aega ega kuula neid lugusid, siis need lood kaovad."

Lavastuses Kernu hooldekodu epilepsiahaiget kehastava Birnbaumi sõnul on lavastuse kõige huvitavam osa olnud töö Merle Karusoo, Eesti ajaloo ja ühismäluga.

"Meil on väga suur ühismälu, ühine ajalugu ja ühine aeg, mis on meid kõiki mõjutanud. Erinevaid suuri otsuseid on tehtud meie eest ja meie oleme jäänud aja hammasrataste vahele," sõnas ta.

Lavastuses Merle Karusood kehastav Lauren Grinberg ütles, et loo mõistmisel oli abiks nende lennu varasem koostöö Karusooga. "Üks asi on mõista neid fakte, teine asi on neist ise päriselt aru saada," tõdes Grinberg ning selgitas, et lavastusprotsessi alguses ei mõistnud ta, kui oluline on vanad laulud üles leida.