"Kooli õppima asudes ei loonud ma endale mingit ideaali ja võtsin seda loomulikuna, et koolis on väga intensiivne õpe," ütles lavakunstikooli tudeng Herman Pihlak. "Nii et see ei olnud minu jaoks halb üllatus. Olin selleks valmis ja lootsingi, et saan millelegi pühendada oma aja."

"Minu jaoks oli koolis kõik uus," ütles Lauren Grinberg. "Ma küll teadsin, et õppimine nõuab palju aega ja mulle meeldis see mõte, aga mida me konkreetselt õppima hakkame või mida tundides teeme, sellega ei olnud ma varem kokku puutunud."

Pühendumise kohta ütles üks õppejõud Grinbergi sõnul, et see on noorusaja privileeg, mis on väga väärtuslik ja ilus aeg ning nende suur võimalus. "Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem on tal kohustusi ja probleeme, millele keskenduda," lisas Grinberg. "Kui sa ei ole nõus koolis pühenduma, siis läheb lõpuks päris raskeks," ütles Pihlak. "Ja kui sa ei pühendu, miks sa siis üldse siin koolis õpid."

"See on minu esimene lend lavakunstikoolis, mille tunniplaani ja ainekava hakkasin kavandama juba aasta varem" ütles kursuse juhendaja Jaak Prints. "Eeltöö paberil on väga vajalik, ma olen hästi matemaatiline inimene, joonistasin ja skeemitasin, arvustasin ja kalkuleerisin ning pidasin nõu endast targemate inimestega. Eeltöö aitas tegelikkusega paremini hakkama saada ja kohaneda."

Printsi sõnul on kursuse juhendamine suur vastutus. "Olen rääkinud seda, mida ise oluliseks pean ja edasi andnud seda teatrit, millesse ma ise usun."

Prints on õppetöös eriti tähtsaks pidanud seda, et 16 noort inimest ise ennast looksid ja mõtestaksid. Selleks on tema sõnul vaja jätta tudengitele ka kõige väiksemates küsimustes isiklik vabadus. "Tänapäeval ei saa näiteja ainult lavastajale lootma jääda, vaid temalt oodatakse aina rohkem kaasautorlust. On mõistlik seda juba kooli ajal noortele tutvustada."

Võrreldes ajaga, mil Prints ise lavakunstikooli lõpetas, on päris palju muutunud. "20 aasta jooksul on tekkinud palju vabatruppe, projektiteatreid, rohkem on kaameratöö võimalusi seriaalides, filmides ja voogedastusplatvormidel. Meie ajal selliseid võimalusi veel ei olnud," ütles Prints.

Juhendajana kirjeldab Prints end samamoodi kui inimesena. "Mulle on oluline teatav kord, distsipliin, korrastatus, mida ma tahaksin enda ümber luua, mille sees on mul lihtsam toimetada," ütles Prints. "Olen nõudlik enda ja end ümbritsevate inimeste suhtes. Balansseerivaks pooleks pean enda puhul huumorit ja vaimukust. Neid kahte poolt ühendades olen loonud enda elamise viisi."

Grinberg lisas, et nende kursus on väga palju võitnud sellest, et Jaak Prints nende kursust juhendab.. "Jaak on pannud meile kokku põhjaliku ainekava, meil käib tihti väliskülalisi ja toimub palju erinevaid töötubasid."

Noored on saanud juba päris palju ka laval olla, sest lavaküpseks on saanud neli lavastust: "Tiit Pagu" (lavastaja Jaak Prints), "Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud" (lavastaja Merle Karusoo). Renate Keerdi "Päeva lõpuks, kiigu" ja Mart Kangro "Komöödia".

"Kogu aeg on nii erinevad õpetused ja ülesanded. Näiteks kuidas mingi asi, mis on eelmisest lavastusprotsessist õpitud või endaga jäänud, mingis teises kontekstis või uues lavastuses täiesti teistmoodi kasuks tuleb," ütles Grinberg.

"Iga uus protsess tõmbab põranda täiesti alt ära," lisas Pihlak. "Iga kord on selline tunne, et no ma ei ole mitte midagi õppinud."

Printsi sõnul on selline tunne näitleja ametisse juba sisse kirjutatud. "See tähendab, et alati peab olema huvi selle elu ja maailma vastu, mida lavastus käsitleb, alati on, mida otsida. On oluline, et otsiv meel säiliks."

"Miks ma oma tudengeid väga ei kiida, on seotud ilmselt minu nõudlikkusega ennekõike enda suhtes," ütles Prints. "Kuna ma pean oluliseks, et noored ka enda suhtes nõudlikud oleksid, siis tundub mulle, et kiitus justkui rikub midagi ära. Mul on tunne, et inimene jääb siis justkui pehmele padjale mõnulema. Ja et noor ikkagi oleks enda suhtes nõudlik ja otsinguline ega rahulduks sellega, mis juba käes on."

"Hariduspsühholoog Grete Arro käis meiega rääkimas ja ütles, et nii kiitus kui laitus on mõlemad väga ebaefektiivsed õppimismeetodid," meenutas Grinberg. "Kiitus on isegi ohtlikum, sest inimene hakkab siis tegema asju ainult kiituse nimel. Mina ei tunne proovisaalis kiitmise järgi vajadust."

Pihlaku sõnul on vaja ausat ja konstruktiivset tagasiside. "Oma kursusel anname väga palju tagasisidet oma kursakaaslastele," ütles Grinberg. "Oleme siin koolis õppinud väga palju analüüsima nii ennast kui teisi. On oluline, et kaaslane tunnustab, aga meievaheline armastus ja austus võimaldab välja öelda ka kriitikat."

Printsi sõnul on kursuse juhendamine õpetanud talle leebust ja inimeste mõistmist "Kui palju erinevaid tahteid mahub ühte ruumi ja kuidas kõiki neid mõista, see on suur kunst."

"Mina olen koolis õppides aru saanud, et olen üks suur kahtleja, nii endas kui teistes," ütles Pihlak. "Lõpuks peab ikkagi usaldama hakkama. Nii ennast, oma partnerit kui lavastajat."

"Minu neli aastat lavakunstikoolis õppimist on jäänud perioodi, kus minust on vaikselt saanud täiskasvanu. Mingid ideed kukuvad kokku ja proovin aru saada, mis on üldse õige," ütles Grindberg. "Need kooliaastad on olnud nagu maraton. Näitleja eriala sunnib mind eelkõige iseendale mõtlema ja iseendaga tegelema. Kui kuulen teiste erialade inimesi rääkimas, näiteks bioloogiatudengid kutsuvad kuskile konnalaborisse ja oskavad nii põnevalt sellest rääkida, mis nad teavad, siis olen vahel igatsenud, et oskaksin ka rohkem väliste asjade peale mõelda. Aga olen pidanud mõtlema ainult endale. Kohati on see väga väsitav. Tahaksin mõelda ka muudele asjadele. Selleks pean õppima iseennast veel paremini juhtima."