Kui üks ennast komöödiana esitav film teeb meele heaks ja tuju rõõmsamaks, siis ongi tegelikult kõik juba korras. Selle tõdemusega võib rahuliku südamega kinno "Suvitajaid" vaatama minna ning lahkuda sealt terakese lustakamas tujus.

Inimeste jaoks sõbralikku naljafilmi tehes võib kunstilised pürgimused rahulikult tööriistakasti jätta ja mõne teise projekti jaoks varus hoida. Igale teosele ja tootele mõjub paremini, kui algusest peale on selge, mida saavutada soovitakse ning suudetakse kavandatust kenasti kinni pidada. Ning olgu žanr pealtnäha kui kerge tahes, žanri piiridega arvestades võib puhtjuhuslikult välja kukkuda ka kunst.

Vaatajana rõõmustan asjade üle, mis ekraanil olemas on ega hakka otsima neid, mida pole ega peagi olema. Usun, et mõnusat kerget kodumaist linandit armastav kinosõber noogutab rahulolevalt, ent minema ei põrka ka peenema kinokunstiga harjunu.

Mul oli küll hea ja rahulik tunne seda filmi vaatama minna. Ma ei osanud oodata vähimatki ja eelarvamused puudusid. Vana hea reegel nii kinos kui teatris, et hoia meel avatud, aga kui juba teist korda kella vaatad või muidu ei meeldi, siis võib minekut teha. Ei olnud kumbagi muret. Väike mure oli ehk selle pärast, et film põhineb Juhan Smuuli ammusel samanimelisel lühilool ja Smuuli pole tõesti ammu lugenud. Samas – kes ikka oleks. Ja teisest küljest parem ongi, kui äsjaloetu esmamuljet ei häiri. Pealegi on filmide puhul tavaks, et side algtõuke andnud tekstiga ei ole teab mis tihe. Nõnda ka siin.

Ometi on teatud legendaarsuse taak kanda ka "Suvitajatel". On üks pea poole sajandi tagune telefilm nimega "Siin me oleme", mis samal lool põhineb. Omal ajal olnud see kaunis populaarne. Mul endal tolleaegne mulje tost filmist puudub, nägin seda esimest korda vast kümne aasta eest, pani õlgu kehitama, tavaline sovetiaja nali tundus. Samas okupatsiooniajal olid naljaga lood halvad, igasugune nali oli juba eos kahtlane ning mõistan, et mõnelegi vaatajale võib toonane variant südamelähedane olla.

Õnneks ei ole uue filmi puhul tegu püüdliku uusversiooniga filmist, tegevus ja tegelased on otse tänases päevas ja kuigi kindlasti on vihjeid ja viiteid rohkem, kui näha oskan, ei ehitata lugu nö vanale rasvale üles. Delikaatsed nükked mõnegi kunagi kuidagi kusagil nähtu või tajutu suhtes on õrn mäng ja mu meelest on see siin mitmes mõttes hästi välja tulnud.

Legendaarsete või aastakümnetega n-ö raudvaraks kujunenud filmidega on see hea asi, et tegelikult tulekski neid võimalusel mõne aja takka uuesti lavastada, uuele põlvkonnale, uusi võimalusi kasutades. Kas või peaaegu päris uue loo kujul, nagu antud juhul. "Kevade" tänapäevast tõlgendust tahaks kohe hirmsasti näha. Ilmselt on ebatõenäoline säherdune fenomen, mis Arvo Kruusemendi "Kevade" puhul juhtus – samade näitlejate kasvamine koos filmidega läbi aastakümnete. Ja vahest tuleks hoopis teleseriaalile võimalus anda. "Kevadet" ootan nii ehk naa, me oleme väheseid rahvaid, kel on üks raamat, mida praktiliselt kõik meiekeelses koolis käinud inimesed lugenud on. Ja kevade järel tuleb tahes-tahtmata suvi…

Eesti suvi on väga paljudes Eesti filmides kõva tegija. Mõnikord ülemlavastajast või kaamerakeerajast või peaosalisestki kõvem. Eesti pori saab muidugi kindlalt parima kõrvalosatäitja kuldkakukese. Krellides toonides suvemaastikul on lihtsalt lihtne idülliline toon anda ning eks ole tulemust teraapiline järelvaadata kogu lõputu novembri vältel. Suvefilme meil jagub, erandiks pole ka "Suvitajad".

Õnneks ei ekspluateerita paljukannatanud aastaaega üle, satikad lendavad õhus ringi, rand on üsna räme, mitte postitusekaunis, maaelu pole klantsima löödud ega rõhutatult raske. Ma pole üldse kindel, kas kogu see lugu ilmtingimata Muhus toimub või seal üles võetud on. Aga kindlasti ei ehitatud selle filmi tarbeks mingit kunstlikku küla, vaid valiti õiged kohad ja tehti asi ära.

"Tõde ja õigus" näiteks läks perfektsionismi rada ja sai tiba steriilne, isegi kõrtsistseenides tundusid talumehed nii korralikud, et tõstavad ilusti kätt, kui viina juurde vaja. "Suvitajad" on sihuke, nagu suvitajad üldiselt ongi. Natuke tobedad, üldjuhul toredad.

Filmi heliriba tahaks täies mahus üle kuulata. Hoidis kõrva erksana. Võhikuna, ent ikkagi asja armastajana tahan tunnustada näitlejate koostööd – kõik vähegi olulised rollid olid väga head ja keegi ei rullinud teistest üle, ehk mõni linakuju ju selleks lahedalt võimalust jaganuks.

Kaire Vilgatsi peaosa kohe kindlasti, aga ei, kavalalt lahendatud. Meie näkkumakku komöödiate raudvara Ago Anderson on siinses seltskonnas vaat et kõige tõsisem kuju üldse. Maarja Jakobson suudab väga vähese välise muutusega olla nii ääretult eemaletõukav kui sügavalt südamlik. Pääru Oja diapasoon on hämmastav: ülbe vurle, jäle libedik, omadega puntras olev õnnetusehunnik, lõbus joodik (kas tänapäevalgi juuakse veel longerot, vahuveini ja viina vaheldumisi?), ent vilksatab ka kivikõva viikingipilku (mille üle ei jäeta muidugi sisenalja heitmata), Adele Taska oleks natuke nagu teisest aegruumist läbi astumas… Nõrka rolli nagu polnudki. Vast külapoisse saanuks paremini ära kasutada, see liin jäi õhku. Ja Lauri Nebel lisas tarviliku vürtsi, kes teab, see teab.

Siin me, suvitajad, oleme. Õues lumi, kinno kõik!