Paljud meist on õhanud jaanipäevalt koju sõites, et tahaks elada maal. Julgemad lähevadki ja kasvatavad kitsi või programmeerivad vaatega ürgorgu. Ometi elab täna ligi pool õpilastest Harjumaal. Tallinna ja lähivaldade koolid ajavad üle. Laulupeo rongkäigus jääb külade silte aina vähemaks. Kas see on heaoluühiskonnaga kaasas käiv paratamatus või saame midagi teha?

Kui ma veidi üle nelja aasta tagasi kultuuriministeeriumis tööd alustasin, märkasin, kuidas ametnikud ja poliitikud kasutavad sõna "riik" mõeldes selle all ainult ministeeriume. Riigi arengukava, riigi kultuuritöötajad, riigimuuseumid, riigikoolid. Tuleb tunnistada, et täna teen seda tihti ka ise. Kohalikud omavalitsused on sellises kõnepruugis – aga veel hullemal juhul sellises mõtteviisi – nagu midagi väljaspool riiki. Midagi kauget ja sageli üksi jäetut.

Riigi toetused kohalikele omavalitsustele saadavad neile sõnumi, et neid tuleb aidata, neile toetusi jagada, neid tuleb koolitada, õpetada. Kusjuures iga toetuse ehk sildiga raha juurde käib seadusest tulenev volitusnorm, määrus, seletuskiri, taotlemiseks vajalikud dokumendid, hinnapakkumised, allkirjad, aruanne ja auditid. Kõik see juhtub muidugi alles siis, kui sa oled tubli kohaliku omavalitsuse ametnikuna suutnud sulle määratud rahasildid ministeeriumite ja nende allasutuste kodulehtedelt või Riigi Teatajast üles leida.

Tasub lisada, et olen nii mõnegi sarnase sildiga toetuse kohalikele omavalitsustele loonud. Mitte, et sellised toetused kunagi asjakohased ei oleks. Kui need nügivad kohalikke omavalitsusi soovitud innovatsiooni või muutuse suunas, on need vajalikud. Aga paraku aitavad väga paljud neist toetustest KOVidel oma põhiülesannetega hakkama saada. Me tegeleme tagajärgedega, mitte põhjustega.

Kui lisada siia Euroopa Liidu abiraha, millega KOVid viimastel aastatel suures osas oma arendusi on teinud (ja mis peagi otsa saab!), siis võime aimata, kui mitu tundi läheb kohaliku omavalitsuse ametnikul ainuüksi bürokraatiaga tegelemiseks ja see tähendab väga suurt haldussuutlikkust. Seega küsin, kas meie linnad ja vallad on täna nõrgad sellepärast, et nad on haldussuutmatud, või hoopis oleme me neid alarahastades nõrgana hoidnud?

Läbi nalja oleme kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonnaga arutlenud, kas meid oleks üldse vaja, kui Eestis oleks tugev kohalik omavalitsus. Kultuurile annab alati väärtuse inimene, kohalik kogukond. Oma kolleegidega Põhjamaadest ei saa me tihti arutleda ühiste küsimuste üle, sest nende ministeeriumid lihtsalt ei tegele selliste küsimustega, nende kohalikud omavalitsused teevad seda.

Jah, Eesti on väike riik ja seepärast on meil paljusid asju mõistlik teha keskselt ja tõenäoliselt oleksid meie kohalikud omavalitsused palju võimekamad, kui neid oleks veel vähem. Aga kas siis tuleks ka usaldus? Aus on öelda, et "riik" ei usalda oma linnasid ja valdasid. Vähemalt nii tunneksin ma kohaliku omavalitsuse ametnikuna erinevate siltidega rahakottide vahel opereerides – miks mind ei usaldata otsustama, mis on minu linnale või vallale parim?

Samas on liberaalse demokraatia üks põhitõdesid võimude tasakaal, tugev kohalik omavalitsus, mis on inimestele lähedal. Paratamatult defineerib siinkohal tugevuse ka võimalus ise otsustada oma rahakoti üle. Tugev riik ei sünni aga iseenesest, see on otsus. Arvasin pikalt, et me ei otsusta kohalike omavalitsuste tulubaasi tõsta, sest pealinna ja riigi võimuparteide suusad olid risti. Aga Savisaare ja Ansipi aeg on möödas. Kas nüüd julgeme otsa vaadata ja küsida, millist riiki me päriselt tahame?

Linnriiki, millele viitas ka president Alar Karis oma aastapäeva kõnes? Või oma Eestimaad koos selle äärealadega? Norra riik on edukas näide regionaalpoliitikast, kus väärtustatakse iga küla. Ja see ei ole ainult rikkuse küsimus, vaid strateegiliste valikute küsimus. Ja siin saame jälle olla väikese e-riigina nutikad, näiteks luua maksusüsteemi, mis võimaldab edukal iduettevõtjal osa oma maksudest jätta valda, kus asub tema suvekodu ja mille teid ning teenuseid ta päriselt suure osa oma ajast kasutab.

Miks ei kajastu kohalike omavalitsuste tulubaasi teema erakondade programmides, küsisin ühelt tuttavalt poliitikult. See ei ole teema, millest valijad aru saavad, teema, mis neid kõnetab, vastas ta. Tal on omamoodi õigus, valija ei peagi aru saama, kust tuleb raha, tema jaoks on oluline teenuse kättesaadavus, lihtsus ja mugavus. Aga erakondade kohus on mõelda mitte ainult ühe valimistsükli, vaid järgmise 50 ja 100 aasta perspektiivis.

Kui valijat ei kõneta "kohalike omavalitsuste tulubaas", siis peaksid poliitikud rääkima "tugevamast kohalikust omavalitsusest", mis ei teki ainult väiksemaid suuremaks liites, vaid neid rohkem usaldades ja neile ressursse andes. Raamatukogusid või koole ei olegi mõtet lahti hoida, kui ühtki inimest külas enam ei ela. Külasse ei tule elanikke, kui seal pole poodi, kooli, rahvatantsu- või robootikaringi.

President Alar Karis ütles ka, et kohalike omavalitsuste hakkama saamine on üks peamisi küsimusi, millega uus riigikogu ja valitsus tegelema peavad hakkama. Kas uus riigikogu tunnetab riigina ka kohalikke omavalitsusi? Kes võtab enda vedada arutelu juhtimise? Me teame, et mida pole koalitsioonileppes, pole olemas. Ootan põnevusega!