Saaremäel selgitas, et Arvi Andersoni, Mari Möldre ja Aet Ader töö fookuses on elamuruum ning selleks, et biennaalil väljas olev ruum elavam oleks, tekkis neil idee kaasata etenduskunstnikud, kes loodavas ruumis päriselt elaksid.

Maist kuni novembrini elab Veneetsia korteris kokku üheksa etendajat, kes kordamööda võõrustavad Eesti paviljoni külastajaid paigas, mis on ühtaegu nii kodu kui lava.

"See on nagu elu laval või laval olev elu," märkis Kuuspu ning lisas, et lavastajate jaoks on oluline ära tabada, kuidas lavastada olmelist elu nii, et see säiliks olmena, aga samal ajal oleks kui etendus.

Kuigi publikul on võimalik ruumis toimuvat jälgida iga päev kaheksa tunni vältel, elavad etenduskunstnikud vastavalt graafikule arhitektide loodud korteris iga päev. Kuuspu selgitas, et korteris resideeruv etenduskunstnik vahetub iga kuu. "See ongi mingis mõttes nende ruum," sõnas Saaremäel.

Kuuspu nentis, et iga päev kaheksa tundi järjest laval olla saab olema raske. "Aga me üritame seda struktuuri luua nii, et etendajatel on piisavalt vabadust ka enda ja enda asjade uurimise jaoks. Et see ei oleks täiesti hulluksajav."

Saaremäel lisas, et kestvus- ja kogemuslavastuste puhul on oluline punkt, mil tekib ahistatav tunne, sest siis hakkab etendaja huvitavat materjali looma. "See seisund on rikas ja natuke ebatavaline," kirjeldas ta.

"See avalikult isikliku elu elamine on päris huvitav, sest kõikidel inimestel on täiesti erinevad reservatsioonid või see, mil moel on nad nõus oma rutiini jagama," jätkas ta.

Saaremäel selgitas, et kuigi laval toimuva jaoks on paika pandud struktuur, peab säilima ka teatav vabadus. "See aeg on nii pikk ja see võib olla väga intensiivne. Et etendaja päris hulluks ei läheks, jääb talle vabadus improviseerida."