Mida tähendab olla inimene ja kuidas saab tehistaibu meid selles aidata?
Eesti Rahvusraamatukogu traditsioonilisel emakeelepäeva konverentsil räägiti tänavu tunnete keelest ja tehnoloogiast, mis avas inimeseks olemise tahke erinevate teadus- ja teadvusvaldkondade prisma läbi.
Raamatukogu peadirektor Janne Andresoo nentis, et praegusel ajal kipub hägustuma, kas võideldakse millegi nimel või vastu. Või mõlemat. Koroonavõitlus. Ukraina võitlus. Valimisvõitlus. Olelusvõitlus. Võitlus parema tuleviku nimel. Isegi keeles ja tema ümber on võitlus. Võitluse puhul kipub aga kaotusvalu tihtilugu võidurõõmust suurem olema, nentis ta. Ent nii valu kui ka rõõm käivad ühtviisi inimesi mööda. Mida saaksid keel ja tehnoloogia teha, et rõõmu oleks enam kui valu?
Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere leidis oma ettekandes, et tänapäeval paistavad teadlase ja prohveti ülesanded teineteisele nii mõneski mõttes sarnased olevat. Tarkuse levitamine on aga iseäranis oluline just praegusel kobarkriiside ajastul, mil jõud ega raha neid lahendada ei suuda.
Seetõttu on teadlastel märgiline roll andmaks edasi oma teadmisi nii otsustajatele, kellel on mandaat midagi muuta kui ka neile, kes selle mandaadi annavad. Mõlemaks on vaja keelt. Soomere viitas Federico Fellinile, kes on öelnud, et iga keel on erinev nägemus elust. Tallinna Ülikooli lingvistika ja tõlketeaduse dotsent Mari Uusküla osutas, et täna on maailmas umbes 7000 keelt. Kujutage vaid ette, kui palju erinevaid tundevälju need esindavad!
Kultuuripõhised emotsioonid
Milline võiks olla siis eestlasele ainuomane nägemus elust? Tema kultuuripõhised emotsioonid? Kas keele järgi võiks öelda, et eestlased on õnnelikud või õnnetud? Luuletaja Doris Kareva lausus, et kuigi ilmselt pole üheski keeles kõiki tundenüansse, siis küllap leidub kusagil maailmas ühes või teises keeles vaste kõigele, mida inimene üldse on võimalik tundma. Ta kutsus üles uurima, mismoodi muutub arvutiluule pärast ühe või teise keele süsteemi sisestamist.
Ka Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessor Kuldar Taveter osutas, et pole olemas universaalseid emotsioone, vaid kultuuripõhised.
Uusküla, kes on värviteadlane, tõi näite, et kollane värv seostub enamikele päikesega. Eestlaste jaoks seega ka rõõmuga. Mida enam aga ekvaatori poole liikuda, seda vähem see nii on. Vaid soomlaste jaoks, kes on meist veelgi enam põhja pool, on päikese ja rõõmu assotsiatsioon tugevam kui meil siin. Ent näiteks egiptlaste jaoks pole kollane sugugi rõõmu värv, sest päike nagunii paistab kogu aeg.
Ent kas tehistaibu suudab inimese emotsioone ja selle tonaalsusi mõista? Arvutiteadlane Taveter töötabki parasjagu emotsionaalse juturobotiga, kes suudab näiteks mõne käibefraasiga lohutada inimest, kes kurdab, et ei maganud öösel hästi või et tal oli raske tööpäev.
Selline tehnoloogiline abimees võiks tulevikus olla võimeline ka ärevushäireid või depressiooni ennetama. Või näiteks uurima töökeskkonnas omavahelise suhtluse emotsionaalset tonaalsust ja mõista, kuidas inimesed ennast seal tunnevad.
Eesti Keele Instituudi vanemteadur Liisi Piits, kes rääkis kõnesünteesist, tõi näiteid, kuidas sünteesihääled kõnes erinevaid tundevarjundeid edasi annavad ja meid aidata saavad. Just EKI on andnud hääle Tervise Arengu Instituudi vestlusrobotile Abot, kes on toetav kaaslane alkoholiprobleemi küüsi sattunule. Näiteks kui viimane tunneb ennast üksildasena, saab Abot talle seltsi pakkuda. Ta viskab nalja, loeb luulet ja meelitab komplimentidega, et tuju tõsta. Paistab nagu väärt sõber, kui mast parasjagu maas on!
Rõõm ühisest keelest
Uusküla kõneles keelest kui supervõimest. Ta tõlgendas keelt inimesele omase imelise instrumendina, millega on võimalik teha paljut.
Teadlane juhtis tähelepanu, et esmalt on keel suuline, alles hiljem omandab inimene kirjaliku keeleoskuse. Inimesed omandavad aga keele ainult sotsiaalses kontekstis teisi kuulates ja neilt õppides. Isegi laululinnud ei oska laulda, kui nad ei ole kuulnud oma vanemaid seda tegemas, märkis ta.
Belgias sirgunud Eesti noormees Siim Oskar Ots Gustav Adolfi Gümnaasiumist möönis, et võõrsil elades ühendas noorte eestlaste punti kõige enam just eesti keele tund. Ta leidis, et noored ise esialgu ilmselt ei mõistagi, mis on emakeele väärtus ja kui palju sellesse panustatakse, et neil see oskus oleks. Väärtus võib selguda alles hiljem. Või anda endast märku siis, kui seda oskust enam pole.
Loomariigist tõi Uusküla veel näiteks mesilased, kellel on väga keeruline kommunikatsioon, mis väljendub tantsides. Nii antakse kaaslastele eluliselt olulist infot, näiteks seda, kus asub nektar ja kuidas selleni jõuda.
Ka vervetahvid on kommunikatsioonis vilunud. Nad hoiatavad üksteist hädaohu eest, seejuures eristades, kas see tuleb põõsast (nt panter), maadligi (nt madu) või ülalt (nt kotkas). Hoiatused on autentsed ja nendega ei vigurdata.
Vaid inimesele on omane anda märkidele uus sisu. Näiteks öeldes millegi kohta loominguliselt "puder ja kapsad", ei räägita ju lõunamenüüst, vaid parajast portsust segadusest. Samuti saab vaid inimene rääkida sündmustest, mis on toimunud minevikus või toimuvad tulevikus, või kellestki, keda parajasti kohal pole. Seda võimet teistel liikidel pole.
Kui inimesel jääb sõnadest puudu…
Doris Kareva tõi näiteks, et kui inimest tabab midagi ootamatut, mida ta pole enne kogenud, vajab ta tihtilugu aega, et jõuda selgusele, mida ta tegelikult tunneb ja kuidas sellele reageerida. Eestlane ütleb selle kohta, et ta vajab aega, et ennast koguda. See võib olla surmateade – või vastupidi –, teade lapsest, kes alles valmistub sündima. Ka sõnumil sõjast või looduskatastroofist on selline mõju.
Jahmatus on üks komponente, mis sellisel puhul kõiki tundeid värvib. Vahetu reaktsioon on individuaalne. Viha ei vali sageli sõnu. Kareva viitas luuletaja Joseph Brodskyle, kes on öelnud, et kui inimene ei ole võimeline oma tundeid sõnastama, kui need muutuvad väljakannatamatuks, siis läheb ta üle kehakeelele, ehk muutub vägivaldseks. "Kahjuks leiab selle kohta näiteid rohkem, kui sooviks," märkis poetess.
Paeluvad vaated inimeseks olemisele tehnoloogiaajastul võttiski konverentsipäeva lõpus kokku Kareva, kes vestis kuulajatele mõistujutu linnukesest ja tema muredest. Kui linnuke oli ületanud kõik oma hirmud, avastanud oma anded ning kogenud maailma kogu selle ilus ja võlus, soovis ta oma viimase soovi: et kõik maailma olendid saaksid kogeda samasugust õndsust, mis sai osaks linnukesele endale.
Ehk on just see soov inimeseks olemise kõrgeim sfäär… Ja vahest võiks just see olla ka mõõdupuuks vastamisel levinud küsimusele: kas tehnoloogia suudab inimest asendada?
Kõiki emakeelepäeva konverentsi "Tunnete keel ja tehnoloogia" ettekandeid saab vaadata ja kuulata SIIN.
Toimetaja: Karmen Rebane