2021. aasta septembris teatas juba auväärsesse ikka jõudnud ABBA-nelik taasühinemisest. Ühinemise mõte oli kontsert, aga mitte tavaline, vaid ulmevaldkonda kalduv hologrammietendus, mille nimel oldi väidetavalt valmis välja käima üle 175 miljoni dollari ja laskma tipptegijatel enda põhjal kujundada kuulsuse hiilgeaegadest tuntud esinejad-avatarid.

Ma ei pea end just eriliseks ABBA fänniks, aga tuleb tunnistada, et kaasahaarav meloodiline muusika, nõukaaja noore jaoks muinasjutuliselt ilusad inimesed ja plikapõlve kinoelamuse hullutav mõju ABBA Austraalia-turneel põhinevast pooldokumentaalist tegid minu jaoks ABBA-st siiski bändi, mille võludele oli toona raske vastu seista. Oli praegugi. Vaba õhtu Londonis ja juhuslik teadmine ABBA Arena naabrusest ei jätnud ruumi kaua mõelda – kuuldused vägevast show'st tuleb üle kontrollida.

ABBA Voyage'i-kontserdist pole meie meedias just ülemäära palju juttu tehtud, vaid paar teavitavat artiklikest sellest, kuidas kuulsa Rootsi kultusansambli liikmed tulid Ida-Londonisse üksnes selleks otstarbeks ehitatud kontserdimajja iseennast vaatama. Kõlab veidi nagu Eesti kultusfilmist pärit vastuoluline lause selle kohta, kuidas tegelane iseendale peale tuli. Ajendaja oli muidugi kõnekas: 40 aastat möödus ABBA viimase stuudioplaadi ilmumisest, aga veelgi kõnekam vast fakt, et kontsert ise oli enneolematu. Laval sai näha tipptehnoloogia pillerkaari, mida maailma silmad polnud varem kunagi näinud.

Tegelikult algab nn ooper juba puhvetist, kus nii stiiliriietuses fännid kui teisedki padujumaldajad soetavad nännivärki, klõpsivad pilte ning naudivad üsna kärarikkalt ennast ja klaasikest õlut või kihisevat.

Sellest, et midagi teistsugust ja senikogematut varsti juhtuma hakkab, saab aimu juba saali sisenedes – veiklevad sinivalged kiirtekimbud, lava eesriideks põhjamaine lumesajus mets. Kuidagi pidulik ja samas kodune. Show pildistamine on rangelt keelatud, nii et mobiilne käepikendus rändab kiiremas korras kotti ja ega sellega järgmised 90 minutit suurt midagi teha olekski, sest ümbritsevat möllu ei suudaks ükski kaamera edasi anda.

Mets tõuseb, pinevus kasvab ja lavasügavusest kerkib publiku marulise kaasaelamise saatel neli legendaarset kuju. Vau-elamuse toob visuaal, mis seisneb ümber saali, ülevalt alla sähvivates, voogavates ja aeg-ajalt murduvates laserkiirtes ning ufolaadsetes taldrikutes, mis valgust peegeldades vaatajate peade kohal üles-alla hõljuvad. Vägev küll, aga ilmselgelt pole enamik saalist siia sellepärast tulnud. Silm seletab publiku hulgas ka nooremat rahvast, aga palju on kindlasti neidki, kes ABBA-t 42 aastat tagasi oma silmaga näinud ja nüüd ihalevad oma iidoleid taas samasugusena näha. Ja usun, et nad ei pea pettuma.

Digi-ABBA on sedavõrd loomutruu, et nagu üks mu kontserti varem näinud tuttav ütles, tekkis tal tahtmine end näpistada veendumaks asja tõelisuses. Tekib minulgi, kuigi skeptilise eestlasena püüan leida mingeidki märke inimkujude tehislikkusest, eks leiangi, eriti selles kontserdiosas, kus hologrammkujud on rõhutatult robotlikes kostüümides ja liigutavad end kuidagi ebainimlikult sujuvalt. Aga enamasti mõjuvad Agnetha, Björn, Benny ja Anni-Frid ehtsana ja seda tunnet kinnitab kogu vaatemängu kontseptsioon, et av(bb)atarid otsekui suhtlevad publikuga ja liiguvad lavale ja lavalt nagu lihast-luust inimesed. Aeg-ajalt tõusevad nad hologrammipildina publiku kohale õhku või siis maanduvad videos ülisuurel ekraanil.

Et ABBA on ikkagi tuntud hitimeister, püüavad paratamatult tähelepanu just vanad head laulud, nagu "Mamma Mia", "Thank You For The Music", "Waterloo" ja muidugi "Dancing Queen", mis lisaks püstiseisukohtadel kontserdinautlejaile tõstab tantsuliigutusi tegema ka ülejäänud saali. Paar võõramat lugu kõlab ka viimaselt, kontserdile nime andnud plaadilt "Voyage". Need on küll äratuntavalt abbalikud, aga mingit suuremat elamust ei paku.

Kontserdi teises pooles, kui publik oli kuulsate rootslaste hitte näinud ja kuulnud igasugu valgus- ja eriefektidega multifilmi- ja videoversioonis, jõuab järg naturaalsete esinejateni. Selleks ajaks on esimene jahmatus hologrammidest raugenud ja tõelised esinejad laval mõjuvad hetkeks kui sõõm värsket õhku. Kolm võimsat naishäält ja umbes 10-liikmeline pillirühm esitavad suurepäraselt ühe ABBA laulu ja püsivadki laval taustajõuna kontserdi lõpuni.

Digitegelaste hääl on sündinud kuuldavasti algvokaali tehnoloogilise tuunimise tulemusel ja see kõlab äratuntavalt loomulikult, kuid pärisinimesed tunduvad vokaalselt oluliselt võimekamad. Selles ei ole muidugi ka midagi imelikku, sest vokaaltehnika on aja jooksul palju edasi arenenud ja ABBA-sugune popbänd on nagu pusle, mille nauditav tervik moodustub paljudest tükikestest, hääl on seal vaid üks kild. Häid ABBA muusika interpreete leidub Londonis muide teisigi, vokaalselt väga nauditavat taset pakub näiteks ka muusikal "Mamma Mia", vähemalt viie aasta eest see nii oli.

"Voyage'i" aga tasub kindlasti oma silmaga Londonisse vaatama minna, sest arvatavasti liigub varsti kogu maja koos show'ga Londoni olümpiastaadioni pargist kuhugi mujale ja üsna tõenäoliselt Eestist palju kaugemal asuvasse paika. Pole muidugi välistatud, et veel mõni eakas staar (või miks mitte ka mõne lahkunud tähe lähedane) saab sellest vaatemängust indu ja otsustab sel moel surematuks saada ja jääda, aga selles puudub juba uudsuse võlu.