Kultuurikorraldaja, üks Intsikurmu festivali korraldajaid ja Tallinna Linnateatri direktor Mihkel Kübar märkis, et keskkonnale mõtlemine on tasahilju, aga üha rohkem inimeste DNA-sse omamoodi sisse sööbimas.

"Me oleme kõik aru saanud, mis maailmas toimub. Kunsti- ja kultuurivaldkonnas lähtub suvesündmus küll eelkõige kunstilistest valikutest – missugune koht inspireerib jne. Aga kuidas see kõik sinna üles ehitada ja mis moodi see välja võiks näha. .. muidugi seda (keskkonda) arvestatakse nii palju, kui produktsiooni juures on meie valdkonnas võimalik."

Filmiprodutsent Ivo Felt kinnitas, et neil on olukord umbes sama. "Kui filmi võttekohta otsida, siis tõepoolest juhindume põhiliselt kunstiliselt olukorrast, et mida me otsime. See võib olla nii interjöör kui eksterjöör, mis tahes koht see ei ole. Aga me mõtleme selle peale päris tõsiselt, kui palju, mida ja kuhu me ehitame, kuidas me saame vähemaga. See mõttemaailm on päris palju muutunud."

Ta lisas, et kui neist peaks sinna maha jääma selline asi, mida sinna ei tohiks jääda, siis nad sinna ei lähe. Rääkides sellest, kui suur võib olla jälg ühe nende produktsiooni puhul, sõnas ta, et see on viimasel ajal muutunud ja positiivses suunas.

"Kui kaastootmisi ja ühest kohast lendamisi ja asjade-inimeste vedamisi on aastakümneid, kogu aeg tehtud, siis nüüd oleme jõudnud sinna küll, et vaatame, mida kust võtta, mida kust tuua, keda kust võtta, keda kust tuua," tunnistas ta.

"Siin on viimasel ajal muutunud rohelise produktsiooni teema päris suureks. Sellest räägitakse festivalidel, kogunemistel, selle kohta on teatavad ettekirjutused, mida – mõistlikkuse piirides – saame teha. Me ei saa päriselt jätta filme sellepärast tegemata, aga üsna põhjalikult kaalume, kui palju, mida ja keda me kuskilt toome."

Kübar tunnistas, et festivali kasvades on Intsikurmu muusikafestivali jalajälg kahtlemata suurenenud, aga nad on läbi kümne aasta kõikvõimalikud meetmed, mis on võimalik kasutusele võtta või mis on jõukohased, ka kasutusele võtnud.

"Festivali puhul on me alatine stardipositsioon see, et metsapark, kus seda festivali teeme, peab jääma metsapargiks ka pärast festivali. See on meil sisse kirjutatud. Kõlab võib-olla naiivselt, aga see on asi, mida tuleb aeg-ajalt meenutada.

Samas märkis ta, et keskkonnajalajälje küsimus ei ole niivõrd sõidutamise, vaid laiemalt energiaküsimust puudutav.

"See energia, mida vajame, et elamus inimesteni tuua, on minu jaoks see kõige suurem murekoht kui igasugused sorteerimised, mis on tavapärased. Energiat me vajame, seda ka inimesed vajavad. Diiselgeneraatorid, mis uugavad hommikust õhtuni ... siin ei ole Eestis kõige paremat lahendust veel, kuidas seda paremasse positsiooni viia."

Felt tõdes, et nende energianõudmised filmisektoris on päris suured. "Filmivõtete kohta võib küll öelda, et meie valguspark on viimase 10–20 aastaga muutunud oluliselt säästvamaks. Me kasutame LED-e palju ja neid kilovatte nii palju päris enam läbi ei põleta. /---/ Ma ei usu, et üks filmiproduktsioon oleks võimeline elektrijaama püsti panema, aga kui kuskilt energiat saaks nii, et me ei peaks kasutama generaatoreid, millega me võtteplatsile tihtipeale sõidame, siis seda me teeksime küll."

Glastonbury festival Inglismaal sõlmib külastajatega iga aasta lepingu, et viimased ei prügistaks. Rääkides sellest, kas nad on ka Intsikurmuga midagi sarnast mõelnud, märkis Kübar, et ei.

"Mina isiklikult ja meie meeskond nii teatris kui festivali puhul, me usume inimese tervesse mõistusesse ja oleme väga inimeseusku. Et iga inimene saab aru, kuhu ta tuleb ja mida ta teeb. On see teatris või metsapargis või kuskil soos võib rabas."

Ta usub, et sellised lepingud on sümboolse väärtusega, aga tekib küsimus, kuidas seda siis kontrollida. "Ma saan aru et see on heas mõttes surve või sundus läbi seadusandluse, et ühes või teises sektoris võetakse midagi ette. Seadusandluse mõistes tundub ta lihtsamini teostatav kui reaalselt seal sees olles," tunnistas Kübar.

"Seepärast ei ole ma ka kõige suurem kvootide, normide jne fänn, sest inimene saab täna ise aru, kus ta elab. /---/ On oluline, et inimesed ise mõtlevad, ise tegutsevad, vaatavad. Ise näevad oma ruumi oma ümber ja mulle tundub, et Eesti inimene on sinnapoole väga ilusti teel."

Kübar tunnistas ka, et ei pea heaks igasuguseid loosunglikke nimetusi, nagu roheteater, rohefestival jne. "Ma ütleks, et on üsna provokatiivne panna sinna ette "rohe-", kui päris roheline olla ei saa. Me saame olla ainult parem. Aga kas saame olla loosunglikult roheline? Paratamatult me kasutame selliseid seadmeid,. energiat ... ma oleksin siin selliste loosungituga ettevaatlik ja tagasihoidlik."

Felt ütles, et nad mõtlevad selle peale samamoodi, aga iseküsimus on, kas nad saavad seepärast hakata filmi sisu muutma. "Võib-olla peaksime, seda võime arutada. Aga üldiselt kui kirjutame filmile stsenaariumi, siis ega me a priori ei mõtle selle peale, et see oleks roheline. Kui me hakkame seda ellu viima, siis me mõtleme selle peale täna küll ja päris põhjalikult."

Felt tõi näiteks Tanel Toomi "Viimase vahitorni" võtted, kirjeldades, et nad pidid selle maailma nullist looma ja kuigi see maailm on väga suures osas toodetud ka järeltootmises arvutite ja inimeste abi, siis tuli väga palju ehitada ja tekkis küsimus, mis dekoratsioonidest edasi saab.

"Seal meil õnnestus jätta üks set ühe järgmise näituse jaoks Noblessneris püsti. Me üritame alati need asjad kuhugi ära panna, et nad ikkagi jääks ja otse prügimäele ei saada, aga väga palju läheb prügimäele ka. See on ka asi, mida sa filmitegemise juures ei väldi. Sa pead ühe filmi jaoks ehitama dekoratsiooni just sellise. Sa saad pärast kasutada sealt võib-olla mingeid materjale, aga kõike ei saa."

Tulevikuks on nende mõlema hinnangul kõige tõenäolisem kokkuhoiukoht energia. "Ega meie valdkonnad ei erine ju muust maailmast. Tehas, mis toodab midagi – meie samamoodi. See on loomulikult kõige suurem kokkuhoid," märkis Kübar.