Mihhail Lotman tõi välja, et 20. sajandi filosoofias toimus kehaline pööre. "Keskaegne, ma isegi ütleksin gnostiline arusaam, et keha pluss vaim on konstantne, et mida rohkem keha, seda vähem vaimu, mida rohkem keha, seda vähem vaimu ehk kui askeet suretab keha, siis on tal hästi palju vaimu, kuid 20. sajandil lükati Euroopas ja Põhja-Ameerikas see kõrvale ja tuli fokusseeritus kehale."

Kehalised mugavused defineerivad Lotmani sõnul suuresti keskklassi. "Kui sa oled juba rikas, siis see on sulle iseenesest mõistetav ja sa soovid ekstreemsusi, sa tahad elada hoopis mägedes onnis ja end hommikuti mitte pesta," tõdes ta ja lisas, et ühiskonnas on alati mitu ilukaanonit. "Ma tean väga ilusaid tüdrukud, kes teevad ennast koledaks, postitavad Instagrami hästi koledate soengute ja hirmsate nägudega pilte, mõnes teises kontekstis oleks nad võinud mängida inglikesi, aga neile meeldib mängida kuradikesi, see on noorsookultuuris alati olnud, see ei ole praegune tendents."

"Kunst on alati tundnud huvi mitte ainult ilusate, vaid ka koledate ja erakordselt koledate asjade vastu," mainis ta ja lisas, et kunsti üks allikas on ka mitte rahuolu oma kehaga. "Nälg on väga oluline motivaator kunsti tegemiseks ja vastupidi, kui inimene sööb enda kõhu täis, siis ta läheb magama ja mitte ei hakka maalima, need on vaimsed naudingud versus kehalised naudingud, aga me räägime jällegi keskklassist, kui sul on ikkagi kõht head-paremat nii täis, et enam ei taha näha, siis lähed võib-olla kontserdile."

Ingrid Ruudi: ihaldusväärne on alati see, mis on raskesti saavutatav

"Kaasaegses kultuuris on keha hästi kesksel kohal ja on kesksel kohal kui probleem, millega peab midagi ette võtma, see ei ole enesestmõistetav, seda ei saa rahule jätta," ütles arhitektuuriteadlane Ingrid Ruudi ja tõi välja, et ERM-i uue näituse "Õige keha, vale keha?" põhiline eesmärk oligi näidata, et see, kuidas me praegu kehast mõtleme, pole alati nii olnud. "Et need arusaamised ja normid on läbi aegade tugevalt muutunud."

Ruudi tõi sinna kõrvale ka Anna Hintsi dokfilmi "Savvusanna sõsarad", mille keskmes on tema sõnul naised, kes on väga heades suhetes oma kehaga. "Seal oli isegi ebatavaliselt naturaalselt näidatud kehasid, ma saan aru, et see oli režissööri spetsiaalne taotlus, et näidata inimeste kehasid oma loomulikus olemises, mitte neid objektistades, mitte neid seksualiseerides, et jõuda märksa intiimsema ja sügavama suhteni, mis inimesel iseendaga ja oma kehakogemustega on."

"Ihaldusväärne on alati see, mis on raskesti saavutatav, kasinatel aegadel lähevad moodi lopsakat kehad, meil on tänasel päeval toiduküllus, siis on ihaldusväärne olla kõhnem ja saledam, see märgib tervislikkust," mainis Ruudi ja tõi välja, et aegadel, kui eluiga oli lühem, oli väärtustatud vana inimene. "Nüüd, kus eluiga on pikk, on noorus kättesaamatu, seega inimene tahab ikkagi seda, mis on talle raskemini kättesaadav."