Viljandis asuvat Ugala teatrit juhtiv Tabor selgitas, et ühe teatripileti hinna moodustavad nii riiklik käibemaks, autoriõiguste tasu, tööjõukulud, halduskulud kui ka uute lavastuse tegemiseks minev kulu.

Tänasel päeval erasektoris töötav Paavo Nõgene töötas 2007–2012. aastani Vanemuise teatri juhina. Nõgene meenutas, et toona oli teatril riigiga selline põhimõtteline kokkulepe, et töötajate palgad ja hoonete ülalpidamiskulud katab riik ning kõik lavastuse tarbeks minevad kulud peab teater ise teenima.

Nõgene selgitas, et kuna tänasel päeval on need proportsioonid käest ära läinud, mõjutab see ka otseselt teatripiletite hinda.

"Kui teater peab maksma rohkem raha kütteks, elektrienergiaks ja hoone korrastustöödeks, tuleb paratamatult see raha kuskilt saada, kui riik neid elementaarseid kulusid, mis seni olid riigi poolt kaetud, enam ei kata," sõnas ta ning märkis, et riik peaks tagasi tulema mingi konkreetse põhimõtte juurde.

Nõgese sõnul suudavad teatrid mõistliku piletihinnaga katta just lavastustega kaasnevad kulud. "Aga see, et inimesed oleksid igapäevaselt toimivates repertuaariteatrites olemas ja riigi vara oleks hoitud ning köetud, see võiks ikkagi riigi ülesanne olla," leidis ta. 

Nõgene ja Tabor nentisid, et kuna teatrid on pideva pinge all võimalikult palju tulu teenida, julgetakse seetõttu repertuaari osas vähem riske võtta. "Kui sul on tegevus niivõrd pingul, et sa mõtled iga päev sellele, et sa saaksid oma töötajatele palga välja makstud ja ka muud vajalikud tööd tehtud, siis julgetakse vähem riske võtta. Aga õnneks veel võetakse," märkis Nõgene.

Kuigi kultuuriürituste piletihinnad on pidevas tõusutees, on saalid enamjaolt siiski täis. Tabor loodab, et teatris ei käi siiski ainult jõukad, vaid oma tegevusega jõutakse ikka kõigi inimesteni. "Teatrid ikkagi leiavad neid võimalusi, et pakkuda mingisuguseid soodustusi," sõnas ta ja tõi välja, et näiteks on loodud erinevaid fonde, mis aitavad lapsi teatrisse.

Teatrijuhi sõnul tuleb piletite hindu tõstes arvestada ka regionaalsusega, sest maksuvõimekus on erinevates Eesti piirkondades erinev ja Viljandis, Rakveres ja Pärnus ei saa piletihindu Tallinna ja Tartu teatritele omaselt tõsta.

Selleks, et kõigil soovijatel oleks võimalik teatris käia, peavad Nõgese sõnul teatrid ja riik koostööd tegema. "Siin on ikkagi riigi üldine rahastusmudel üldiseks küsimuseks," märkis ta.

Mees nentis, et kuigi teatrite surve omatulule suureneb iga aastaga, muutub selle teenimine samal ajal üha keerulisemaks, sest kõrge inflatsioon on inimesed hinnatundlikumaks muutnud. Samuti märkis ta, et teatrid konkureerivad siiski ka muude valdkondadega. "Inimesed küll käivad teatris, aga ilmselt harvemini," lausus Nõgene.

Eelmisel aastal võeti vastu uus teatrite rahastamise mudel, mis on kultuurivaldkonnas väga palju vastukaja tekitanud. Nõgese sõnul on käiku läinud eelnõu käkk, mille on koostanud inimesed, kes pole ise regulaarselt teatris administratiivset tööd teinud.

"Asekantsleri ja teatrinõuniku koostöös on ikka pretsedenditu dokument valmis saanud. See tuleb nüüd ümber muuta, ega teisiti ju ei saa," kommenteeris ta.

"Eks tuleb jälle otsast peale alustada," kommenteeris ka Tabor. "Kuigi selle eelmise protsessi juures tehti väga palju ettevalmistusi ja teatrid andsid omalt poolt väga palju soovitusi, kuidas seda kõike teha, siis seda kahjuks siiski ei kuulatud," märkis ta.

Nõgese sõnul vajab kultuurivaldkond ennekõike stabiilsust. "Ei ole vaja selliseid rumalusest tekkinud otsuseid. Kuulakem rohkem eksperte. Kultuuriministeeriumis soovitaks, et tööl oleks inimesed, kellel on valdkondlikud teadmised selleks, et ka ametnikuna nendes rollides vastu pidada ja valdkonda aidata, mitte tekitada tsunamisid."

Tabor lisas, et samuti tuleb nüüd usalduse kallal kõvasti tööd tegema hakata. "Usaldust on vaja, sest usaldus läks praeguse seltskonnaga koostöös kõvasti kaotsi. Ja seda taastada on keeruline," nentis ta. "Siin ei aita sellest, et teeme ettepanekuid. Kõigepealt peame aru saama, millest me üldse räägime ja mis on meie eesmärk, mida me tahame saavutada."