Vabakutselisi, kes oma loomingust ära elavad, on Soomre sõnul Eestis üha vähem. Ta märkis, et kultuuriministeeriumi tellitud uuringust selgus, et selleks, et end ära elatada, teevad loovisikud tihti kõrvaltöid – näiteks kirjanikud teenivad lisa tõlkimiste ja toimetamistega või astutakse ka õppejõu kingadesse. Siiski nentis ta, et üha enam on inimesed sunnitud leidma tööd ka väljaspool kultuurisektorit.

"See tähendab seda, mis meie jaoks kultuuripoliitika vaatenurgast on murekoht, et teatud loomealad võivad pika aja jooksul nii hobiks muutuda. Et meil puudubki ühel hetkel see professionaalne Eesti kultuur," sõnas Soomre.

"See on just see kõige suurem murekoht," nõustus kirjanik Maarja Kangro, kelle sõnul võiks näiteks riiklikult finantseeritud väljaanded maksta inimestele väärikat honorari. "See võiks praegusest kolm korda kõrgem olla," pakkus ta.

Kangro tõi välja, et originaalloomingu eest makstakse kultuurilehtedes umbes 600 eurot. "Ühe novelliga võiks saada kuu aega vabalt ära elada, see tundub mulle täiesti õiglane," märkis ta ning lisas, et makstav honorar võiks küündida vähemalt riikliku kultuuritöötaja miinimumpalgani, mis on tänasel päeval 1600 eurot kuus.

Ta täpsustas, et isegi kui kirjanik kirjutab ühe kuu jooksul rohkem kui ühe novelli, ei tähenda see seda, et need ka avaldatakse. "Ei ole nii palju kohtigi," märkis ta.

"Ükskõik kui võimekas ja viljakas üks autor lõpuks on, on nii avaldamis- kui ka tellimisvõimalused piiratud, sest kultuur toimib väga suures osas avalikult rahastusel," lausus Soomre. "See on igal juhul Eestis, nagu on väga palju viimasel ajal rõhutatud, üks Euroopa helgemaid, aga samas seab omad piirid meie riigi ja maksumaksjate väiksuse tõttu."

"See peabki minu meelest helge olema," arvas Kangro. "Lõpuks on kultuur see, mis on selle Eesti riigi sisu. Ma saan aru, et on vaja teha kaitsekulutusi, aga ometigi on vaja teha kulutusi sisu loomiseks. Need loovisikud ongi meie riigi ja kultuuri sisuloojad. Millest meil muidu rääkida oleks?"

Kirjanik möönis, et muidugi võib öelda, et kirjanikud võiks kirjutada asju, mis kohe müüvad, kuid tema meelest ei saa lasta läbinisti turul kõike reguleerida. "Peavad olema niisugused allikad, mis pakuvad natukene kontseptuaalselt keerukamat kultuuri, mis arendab inimese mõtlemisvõimet ja maitset ning tagab selle, et hiljem oleks kultuur huvitav."

"Me võime selle koha pealt Bourdieu'd lugeda. On autoreid, kes saavutavad kohe selle laia turu populaarsuse ja on neid, kelle lugejaskond on ajavertikaali pidi laiali jaotatud. Ma ei ütleks, et tarbija või ostja on loll, vaid ta on mugav," täheldas Kangro.

Soomre lisas, et kultuuri puhul on alati oluline mitmekesisus. "Mitte kunagi ei loe üks inimene üht luuletajat või ei vaata ühe autori filme. See, et meil on see valikuvõimalus, on kultuuririkkus, mille riik peab tagama."

Kangro tõdes, et tegelikult on igal pool maailmas nii, et keerukamat kontseptuaalset loomingut tarbib väike protsent selle riigi elanikkonnast, aga suuremates keeleruumides ja riikides on inimesi, kes seda vähestele ligipääsetavat kunsti suudavad tarbida rohkem kui Eestis.

"Ja mida meie siis peaksime tegema? Me ei saa ju ometi jääda nende mahajääjate hulka, kes siis niisugust kontseptuaalselt keerukamat ja nõudlikumat kunsti ei loogi, kuna me laseme kõik turul vabaks," lausus ta.

Vabakutseliste loovisikute ebaregulaarne ja madal tasustatavus tähendab ka seda, et neil ei pruugi iga kuu kehtivat ravikindlustust olla. Soomre tõi välja, et 2021. aastal läbi viidud Praxise uuringu kohaselt on pooled vabakutselised loovisikud ebaregulaarse ravikindlustusega. "Paljud neist, kui nendega rääkida, loodavad, et nad ei jää haigeks," nentis ta.

Lisaks on üheks murekohaks pensioniikka jõudnud loovisikute tasustamine.

"Täna näeme me suhtelislt võrdset pensionisüsteemi, kus kõik pensionärid, kes pensioni saavad, saavad seda suhteliselt samal tasandil või samaväärsete summade ulatuses, aga nagu rahandus- ja sotsiaalministeeriumi analüüsid näitavad, hakkavad tulevikus meie pensionivõrdsuses olema suured lõhed. Statistika kultuuritegijate kohta ütleb, et väga paljud neist hakkavad selle lõhe alumisse otsa jääma," märkis Soomre.

Kangro märkis, et on täheldanud, et vabakutselisi loovisikuid tuleb üha enam juurde. "Tööandjad ei taha omal palgalistis hoida inimesi, kelle eest nad tasuksid ka sotsiaalmaksu. Las inimene teeb meile tüki tööd ja vaatab ise, kuidas ta oma maksudega toimetab," kirjeldas ta olukorda.

Soomre selgitas, et ühe asjana, mida toimunud arutelude käigus rõhutatud on, on professionaalne väljund. "Meil on põhiseadusega muuhulgas tagatud ka loomevabadus ehk igaüks meist saab ennast loovalt väljendada. Selle õiguse realiseerimine ei taga riigi rahastust," sõnas ta.

Nõuniku sõnul ei pea õiglane tasu tulema vaid riigi toetusena, vaid see võib tulla ka süsteemi seest. "Täna, nagu ka uuringud tõestavad, siis mure on see, et inimesed teevad tööd, aga ei saa tasu. Ja kus see probleemi tuum on – kas tasu tuleb riigil peale maksta või saab see tulla ka läbi selle, et inimesi ei lasta lavale ilma, et nende eest oleks ka sotsiaalmaks makstud?"

"Samas kui inimene väga tahab lavale minna ja ta ise teeb selle valiku, et ta tahab pigem kogu seda summat kätte saada, peavad need võimalused ka olemas olema," leidis Kangro.

Kirjanik sõnas, et kindlasti ei oleks hea mõte see, kui stipendiumeid hakataks maksustama. "See on minu meelest kultuurkapitali ja nende loometöö toetuste ning stipendiumite juures see positiivne külg. Inimene saab selle netosummana kätte," lasus ta.